Sibulaklopsi lugu

Tõin poest pea kaks kilo lihaveise liha. Meesisendi ehk lihasööjate parteis on õetütre näol üks tõsine liige juures. Tagusin liha pehmeks, praadisin ja hautasin ning nentisin, et olen õnneks kogusega üle pingutanud. Rõõmustasin salamisi, et homse lõunaga on hooletu.

Meesisend teatas, et tüli vältimiseks me lapsi kinost ära ei oota - praeme ise eilsed keedukartulid ja lastele serveerime klopsi makaronidega.

Meesisend käsutas kogu pakki potti tühjendama - no makaronid pole ometi koonerdamiseks. (tema ju ei viska halvaks minevaid toite külmkapist välja)

Kinost saabus kaks näljast nõrkevat last. Esimene uuris, mis süüa on ja teine tahtis teada misasi on siibulakloops:) Minutiga sai söödud ja laadisin plikad ujumasõiduks autosse.Tund vees.

Tagasiteel aretasid nad vestlust.

- Kle, kas sa sõid kõik liha ära?

- Jaaa.

- Mhhhh

- Naaalja teegin... üüks jääi (Seda aksenti peab ise kuulma, selline armas pehme keel)

Autost tormasid nad välja korraga. Esimene rabas taldriku ja teinegi. Makaronipott tühjenes hämmastava kiirusega. Ainus lihatükk saeti kiiremas korras pooleks ja lisaks riiviti peale ka juust. Kaks hiigelsuurt taldrikutäit suundus mikrolaineahju soojenema.

Mul jääb üle nentida, et homme lõunaks keedame sügavkülmast pelmeene. Kah üks lemmikutest :)

Niipalju siis kahest kilost lihast ja pakist makaronidest :P Magustoit mahtus veel pealegi:) Tublid tüdrukud!