Tund hiljem kepsutas ta pinginaabri käevangus Narva maanteel ning lehvitas mulle rõõmsalt. Veidi hiljem helistas Lauluväljakult, et palju toredaid inimesi hüüdnud nende koolile elagu!
Ilus pidu oli, kuigi minu jaoks toimus ülejäänu teleekraani vahendusel.
Ettevalmistused ajasid mu jalad ja pea valutama. Esiteks infonappus, millega kooli koduleht suisa silma paistis. Teiseks. Õpetajatenappus proovis, mida kokkuvõtlikult organiseerimatuseks võinuks nimetada. Minnes kokkukukkunud last arstipunkti toimetama, jättis õpetaja ülejäänud üheksa-aastased toidutalongiteta puu alla ootama. Pooleteiseks tunniks! Grupis tekkinud diskussiooni tulemusel jalutas osa seltskonnast iseseisvalt õpetajat otsima, arvates et too on nad unustanud... Ning kuskilt väljailmunud lapsevanem haaras kaasa oma lapse ning lahkus. Ma ei olnud ainus vanem, kes sellises situatsioonis oma lapse nuttes koju tulema sundis (sest õpetaja käsk kohal püsida olla ülem). Just see juhtum ajendas mind varustama Notsut Pärispeol eluks vajalikuga.
Ja müstika valdkonda kuulub teadmine, et kaugemad laululapsed saabusid vanemateta juba neljapäeval-reedel, tantsulapsed suisa nädala alguses. Mismoodi elati veel ajastul, mil mobiilside kuulus ulme valdkonda... Saadetigi laps nädalaks teadmatusse...?
Miks vaid üks õpetaja? Kuidas nad üldse plaanisid "üks laps vajab vältmatut abi, aga teistega tuleb minna proovi / sööma / lavale" olukordi lahendada?
VastaKustutaTõstata koolis probleem.
Kui tõesti rohkem õpetajaid pole anda, siis võiks kasvõi lapsevanemad appi paluda.
mul olid mitu tuttavat koos lapsega laulupeol kaasas - rongkäigus jne. lauluõpetajal on tavaliselt mitu koori aga eriti nende pisikeste juures peab ju kogu aeg keegi olema. tõesti võta see teema üles ja paku edaspidiseks kasvõi ennast appi. ma ei usu et neid osaleja-abilise käepaelu nii vähe jagati.
VastaKustuta