Laulu Pidu

Rongkäigule käisin kaasa elamas. Üheksa-aastaselt on maailm hoopis lihtsam kui kolmekümnekuueselt. Notsu toppis koolivormi selga, valas miniatuursesse pudelikesse vett ning tahtis startida. Mina vahetasin pudelikese liitrise spordipudeli vastu, lisasin kotti müslibatoone, pidasin loengu vee joomise hädavajalikkusest ning kiire energia manustamise kasulikkusest. Surusin rahakoti vahele plaastrid juhuks kui peaaegu rahvariidemustrilised Keenid alt vedanuks. Meesisend lisas plaastrite vahele viieka. Ja temake... seisis koolivorm seljas, koolimütsi all "kalasaba" ning muudkui porises siitilis kellele minu tarkusi vaja on...

Tund hiljem kepsutas ta pinginaabri käevangus Narva maanteel ning lehvitas mulle rõõmsalt. Veidi hiljem helistas Lauluväljakult, et palju toredaid inimesi hüüdnud nende koolile elagu!

Ilus pidu oli, kuigi minu jaoks toimus ülejäänu teleekraani vahendusel.

Ettevalmistused ajasid mu jalad ja pea valutama. Esiteks infonappus, millega kooli koduleht suisa silma paistis. Teiseks. Õpetajatenappus proovis, mida kokkuvõtlikult organiseerimatuseks võinuks nimetada. Minnes kokkukukkunud last arstipunkti toimetama, jättis õpetaja ülejäänud üheksa-aastased toidutalongiteta puu alla ootama. Pooleteiseks tunniks! Grupis tekkinud diskussiooni tulemusel jalutas osa seltskonnast iseseisvalt õpetajat otsima, arvates et too on nad unustanud... Ning kuskilt väljailmunud lapsevanem haaras kaasa oma lapse ning lahkus. Ma ei olnud ainus vanem, kes sellises situatsioonis oma lapse nuttes koju tulema sundis (sest õpetaja käsk kohal püsida olla ülem). Just see juhtum ajendas mind varustama Notsut Pärispeol eluks vajalikuga.

Ja müstika valdkonda kuulub teadmine, et kaugemad laululapsed saabusid vanemateta juba neljapäeval-reedel, tantsulapsed suisa nädala alguses. Mismoodi elati veel ajastul, mil mobiilside kuulus ulme valdkonda... Saadetigi laps nädalaks teadmatusse...?