Edasi pean ma olema käbe, sest ootamine ei ole mu märkamist mööda laste tugevaimaid külgi. Niisiis segan mitmeid kuid oodanud pudrupulbrist pudru ning kühveldan selle ootajale sisse. Hetkelise pausi tekkides kostab taas nõudlik mämm.
Tõstsin kappi tagasi ka mõne kuu eest välja praagitud titetoidud. Lugesin üle - neid on ahastuses kokku soetatud kuuskümmnend kaheksa erinevat purki. Kui veel mais avasin purgi purgi järel ning praakisin järjest kõlbmatutena prügikasti, siis nüüd kulub purk "soolast" korraga pluss purk puuviljapüreed magustoiduks.
Konkreetne ja ühene "mämm-mämm" saadab mind kõikjal - poes, autos, unisena, ärgates, mänguajal... justkui sööks vahepealset söömatust tagasi. Ja mul on tõsiselt raske end tagasi hoida, et päeva mitte muuta üheks pikaajaliseks söömapeoks. Nüüd on päris kindel - nälga ta end ei jäta.
Aga miks hommikul eraldi puder? Aastane võib ju sama ülejäänd perega sama putru süüa...
VastaKustutaOotamise leevendamiseks leia lapsele aeglaselt söödavat näputoitu. Kui mul on häda käes, läheb laps oma tooli ja saab kätte tüki musta leiba. Või õunalõigud. Siis on vanemal aega püreed soojendada või putru jahutada.
Noh vaata... me sööme hommikul igaüks ise menüüd - kes liha, kes jogurtit, kes seda, mis parajasti ahvatlev tundub.
VastaKustuta