pühapäev, 10. juuli 2011

Peraküla-Roosta-Tallinn

Kord lapsena käisime ema ja tema kolleegidega Nõva metsas seenel. Ja ööl, mil hukkus printsess Diana pidasime sealkandis suve hüvastijätupidu. Rohkem ei ole ma Nõva-kanti sattunud. Kuskile mällu on sööbinud liivased metsad ja kiirelt sügavaks minev selge vesi ning puutumatu liivarand.

Igatahes panid meie Võru-sõbrad eelmisel pühapäeval telgi Peraküla RMK-platsile ning meesisendil oli esmasbal kange himu nende lestapüügi edenemist vaatama minna. Imeilus paik iseenesega olemiseks. Öine kohtumine põdraga lisas võlu. Seisime kümmekond minutit raiesmiku äärel ning vaatasime üksteisega tõtt. Meie pildistasime. Lunisin meesisendit meidki meid vähemalt ühe öö sealkandis veetma. Tehtud-mõeldud. Sõitsime välja neljaba õhtul, et laubal Notsut Roosta surfilaagrist ära tuua.

Neljapäeva öösel magasime lainete loksumise taustal suurepäraselt. Grillisime-telkisime ja nautisime RMK- võlusid. Päris mugav - grillikojad, korralikud lõkkealused, palkidest lauad-pingid. Meri on sealkandis jääkülm, õhk mõnusalt jahe. Ilmateates nimetatakse seda vist "tuulepealseks rannikuks". Reede hommik algas ähvardavalt - varahommikul parkis end naabrusesse autolavka-hamburgeriputka. Päeva edenedes vooris puhkajatega täidetud autosid nagu laulupeole ning õhtu hakul saime naabriteks teismeeast väljasaanud noortekamba. Meesisend oletas nende alkoholitarbimise kiirust jälgides, et mõne tunniga magab kogu seltskond. Aga võta näpust :) Tüüpide tümakas vedas sügavasse öösse välja. Selle vaibudes ärkas veidi eemal teine seltskond, kes võttis nõuks oma muusika hüüdma panna. Ja nii varase hommikutunnini...

Hommikul saabus näppuvibutav RMK-tädi, kes sõidukite numbrid kirja pani ning noortega vestluse maha pidas. Ilmselt ei olnud see proual esimene kord. Tulemusena korjas kamp vähemalt oma prügi kokku.

Pakkisime end kokku meiegi. Veidi väsinutena keerasime nina Roosta poole, kus haudvaikuses telkimise eest 10 EUR küsitakse.
RMK platsile ei taha tükil ajal minna. Nädalavahetustel kindlasti mitte. Kodus voodis on mul voli aknad sulgeda kui naabrite segaverelise malamuudi ulgumise ja haukumise segu liiga ägedaks kisub.

2 kommentaari:

  1. Jah, Nõva randa võis puutumata looduseks ja iseenesega olemise paigaks pidada kuskil 10 aastat tagasi. SAttusin sinna viimati kuskil 5 aastat tagasi ja rohkem ei taha, vaat et hullem kui Pirita. Läbu, lärm, joomingud....mkmm, no thanks. Kahju, mõnus koht oli.

    VastaKustuta