Tänasel äikese-eelsel sombuselt soojal hommikul pakkisin lapsed ja ema autosse ning läksime Kubijale ujuma. Nimelt tegi suur laps etteheite, et me ei ole seal juba kaks päeva käinud.
Keskpäeval jagus ujujaid nii "lasteranda" kui ka ujumissillale. Komistasin riiete pingi juures millegi otsa. Valu tundsin alles tükk aega hiljem kui olime poisiga juba riides ning liival punast verenire nägin.
Vetelpäästja on sõbralik ja lahke poiss, kuid esmaabist ei teadnud ta tuhkagi. Puhastamisega sai tema hakkama (sest mina nimelt ei kannata kõigile muudele foobiatele lisaks ka verd vaadata). Plaaster ei kinnitunud. Ma siis õpetasin noormees vetelpäästjat siduma :)
Lonkasin autosse ja sõitsin järve teisele kaldale haigla traumasse. (Reedel lapsega, pühapäeval ise). Arst, meesisendile ema poolt kaugelt sugulane, vaatas üle ja leidis, et õmblema ikka ei hakka. Soovitas öösel viinalappi peal hoida ja kirjutas antibiootikumid. Dokumente mul kaasas polnud, raha visiiditasuks ka mitte. Ja kui päris aus olla, siis ka vahetusriideid mitte. Istusin rannaräti peal märja tagumikuga haigla traumapunkti plastmassitoolil... Njah, oleme Kubijal käinud ka kaasas vaid seljas olevad ujumisriided...
Mida ma sellest juhtumist õppisin? Toppisin nüüd viieka auto jalamati alla ettenägematuks tagavaraks.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar