Esmaspäev, 1. august 2011

Tagasi Tallinnas, vol x

Minu traumapunktituur pani ajakavale põntsu. Võin olla lõunaosariikides tüdimuseni, ent sedavõrra vaevalisem on lahkumist tähistav pakkimine. Kas võtta kaasa kõik riided või ainult osa... Kas jätta üks nokatass maha... Kuhu on kadunud mobiililaadija... Keset segadust saabub rahulolematu meesisend, topib oma sokid ja teksad kaasasolevasse XXS mõõdus kotti ega mõista kuidas minul võib pakkimine nii kaua aega võtta. Ma ei vaevu vastamagi, et pakin nii isiklikke, laste kui ka neid nimeta asju nagu voodipesu ja söögikraam.

Kilakola õnnestus Helesinisesse Unistusse toppida alles seitsmeks. Kõige peale pressisin kasti pooltooreid õunu õunapommide tegemiseks.
Olime andnud lubaduse külastada ka kümmekond kilomeetrit eemal resideeruvat lapsevanemat. Viimane pakkus muidugi oma uuel terassil tassikese kohvi koos meie toodud pirukatega ja aeg venis nagu kumm. Osula sildi jätsime selja taha pool üheksa.

Tallinna saabusime pimedas. Teed-tänavad on kuivad. Vihmasadu meenutavad vaid tillukesed porilombid. Ja Võrus sadas viimati üldse neljapäeval. Seda kummalisem tundub, et Elisa klienditeenindus sogas mingist kohutavast looduskatastroofist, mistõttu meie netipulk Võrus ei toiminud.
Kõrvits oli roosipeenra ummistanud (Kesse loll küll sellise koosluse maja ette paigutas). Hommikul vaatab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar