Nagu selgub, on mu rajalt maha kukkumise põhjuseks stress ja depressioon. Kus paganamas ma need ometi hankisin? Veel nädal tagasi reedel olin heas tujus, käisin naabrinaise sünnipäeval ja lõkerdasin seal naerda. Laupäeval tegime emaga Türi-tuuri. Päeva lõpus olid meil külalised ning itsitasime üheskoos Türil mu vanavanavanemate haudade korrastamise üle musta huumorit.
Pühapäeval tundsin end väsinuna. Aga meesisend väga-väga tahtis omale uut moblat ja pakkus, et vaatame Astangul paekiviplaatide võimalused ka üle. Astangul tundsin end häiritult ning õhtul see laperdamine algas. Esialgu mõtlesin, et läheb üle. Täna on reede ja paremaks pole läinud. Hirm ja ärevus suruvad tagant. Ja eriline Xanaxi-sõber ma ka ei ole. Ilo olen kaalus kaotanud, sest süüa ma tõesti ei taha. Nutta aga ei lubanud õed, kes aparaadi peale panid. Ja arstki arvas, et psühho-somaatiline see kõik on.
Ausalt, vaenlasele ka ei sooviks sellist saatust. Igal õhtul heidan magama hirmuga, et öösel jääb süda seisma.
Tahaks öelda Sulle midagi lohutavat, aga ei oska.
VastaKustutaLoodetavasti saab kõik ikka varsti korda...