Pühapäev, 12. veebruar 2012

hhhaige

Lõplikult alistus keha vaimule reede õhtul. Kerged külmavärinad asendusid päris-külmavärinatega. Aevastamine muutus üha sagedasemaks. Värisesin diivanil teki all paksus pidžaamas, millele lisaks hommikumantli peale tõmbasin. Lürpisin teed sidruni ja meega ning üritasin vaadata "Mis juhtus Andres Lapeteusega". Ei õnnestunud. Veidi enne keskööd helistas meesisend ning nõutas mind Pelguranda. Oli jah kokku lepitud, aga lootsin, et äkki võtab ta ikkagi takso. Tõmbasin pidžaamale suusapüksid peale ja ohkasin.
Laupäeva hommikul ei suutnud ma mõista, miks äratuskell heliseb... Noooojah - Notsu seltsielu... Meesisend pakkus end varmalt Notsut viima ja ma suikusin tagasi seiklusrikkasse poolunne. Palavikusegased uned on värvikad - teadvuse saabudes jäävad nii aeg kui ka koht arusaamatuks. Kell üks avastasin, et olen üksi. Et kogu majas valitseb haudvaikus ning mitte kedagi ei ole kodus. Oo õnne... Hävitasin meesisendi jäetud hommikusöögi, leidsin jõudu kapitaalseks koristuseks ja pugesin teki alla tagasi. Kolmkümmend seitse ja kuus, näitas kraadiklaas. Lugesin, magasin lugesin ja magasin taas, kuniks kamp koju naases. Õhtul vaatasin "Kahe kodu ballaadi" ja peale filmi... (üllatus-üllatus) uinusin taas. Ärkasin täna hommikul kümne paiku - kadunud on palavik ja albollah. Nohu on, turtsun ka. Üleväsimus?

1 kommentaar: