Neljapäev, 9. veebruar 2012

Mina kui õpetaja

Ma olen nädalaga juhtme kokku jooksutanud. Koolitan lisaks enda tiimile välja veel üht tiimi. Räägin ruumis, mis mahutaks umbes kaks korda rohkem inimesi kui seal istuvad. Mul on pisut enam "õpilasi" kui mammutkoolide algklassis lubatud. Mu "õpilaste" vanus varieerub möödunudaastasest gümnaasiumilõpetajast kuni neljandal loendusel osaleva kaheksandat kümmet käiva vanahärrani. Erialalt on nii kunstnikke kui insenere, sinna vahele mahub veel mustmiljon ametit. Haridustase varieerub sama kirjult kui erialadki.
Igatahes pole mul enam häält - täna hommikul turgutasin end kuuma tee ja sidruniga kodust lahkumiseni ning vaevlesin keskpäevani kurguvalus. (Sealt edasi hullus kurguvalus). Aga keegi ei ole mind õpetanud häält ka säästlikult kasutama.

Õpetan oma tegelastele arvutiprogrammi. Küsimus ja valikvastus, järgmisel leheküljel kordub sama. Enne küsimuste juurde siirdumist rutiinsed kontaktandmed. Kokku vast kümmekond erinevat ja iga kliendiga korduvat operatsiooni. Lahendame programmis erinevaid situatsioonülesandeid, arutame klassiruumis võimalikke olukordi. Tuttavad kandideerinud räägivad esialgsest tihedast konkursisõelast. ootamatut on minust saanud aga... arvuti algõpetuse õpetaja. Ja seda juba neljandat päeva...

Niisiis. Ankeedis on hiirest mugavam liikuda nooltega. Ühelt realt teisele hüppamiseks kasuta tabulaatorit ja valikvastuste kuvamiseks enterit. Järgmisele lehele viib effüheksa, tagasi effkaheksa. Sulge arvuti kontrol-alt-deleidiga ja ära ürita neid nuppe korraga vajutada.

Ei mingit tuumateadust...minu arvates kuniks arglik Hääl Saalist uuris, misasi on tabulaator. Ahah - joonistame pabertahvlile selle klahvi pildi. Jätkame.
Õhtuks selgus, et tubli veerand "õpilastest" ei suutnud hoomata klahvide "nooled", "enter" ja "insööt" ne asupaika. Apppppiiiii. Mu hea paariline korraldas soovijatele tunnise järelaitamistunni. Joonistasime koos klahvid pabertahvlile, näitasime individuaalselt üle ja lahendasime pisikeses grupis ülesandeid pühendades tähelepanu igale osalejale. Toimus konspekteerimine. Sarnane järelaitamistund kordus järgmiselgi õhtul...

Ometi kõlab ka neljandal koolituspäeval mitmeid kordi üle klassiruumi küsimus stiilis vabandage palun, kuskohas see šift nüüd asuski...
Avastasin endas raudsed närvid. Lisaks ka oskuste ja rutiinse korra seose. Nimelt kodanikud, kes ei suuda pidada isiklikus arvutis järge teotempos projektoriekraanile kuvatavaga, ei pea lugu ka elementaarsest distsipliinist. Hilinevad nii hommikul kui ka lõunalt ja kohvipausilt naastes ning leiavad erinevaid vabandusi alates pikast tualetijärjekorrast kuni segaduseni /täiskasvanud/ laste koduvõtmetega. Needsamad inimesed lahkuvad süüdimatult koridori "tähtsaid" kõnesid pidama ning istuvad seal telefon kõrva vastu surutult enam kui kümmekond minutit. Tõepoolest, ma ei suuda aru saada, kus kohas see tööpuudus ometi elab? Tõehetk kontrolltesti näol saabub homme.

1 kommentaar:

  1. Sellest, kus see tööpuudus elab, ei saa ka mina aru. Ma sain näiteks paar nädalat tagasi töötaja kaebuse, et kaupluse juhataja sunnib teda viis päeva nädalas töötama ja ei luba müügisaalis sõbrannadega isiklikest asjust lobiseda...täielik orjalaager ju eks

    VastaKustuta