Kolmapäev, 18. juuli 2012

Piusa. Pool sajandit hiljem.

Paduvihmaga on lõputult koduseid tegevusi raske leida. Nii pakkusin välja pooletunnise autosõidu kaugusel asuvate Piusa koobaste külastuse. Ema olla värske keskkoolilopetajana seal käinud. Umbes-täpselt viiskymmend aastat tagasi. Meie
Notsuga olime seal vast kolme suve eest, siis kui koopad peale vahepealset kinniolekut taas avati.


Ma pole just eriline turistilõksude friik, ent harilikult on piletimüüjad ja giiditädid kannatlikud selgitusi jagama. Stiilis, et ostate siit pileti ja siis pöörate sinna, tänna ja seejärel leiate veel midagi kuskilt nurga tagant. Voib-olla oli potisinine esmaspäev järgnemas kliendirohkele nädalavahetusele. Igatahes saime me täpselt teada perepileti maksumuse, kuid mitte teadmist, mida selle eest pakutakse. kuskil näidatavat filmi... Ja koobastesse pääseb vaid giidi saatel. Kiirustasin ema ja Notsut takka - ühel ammusel külastusel Poolamaal Vielycka soolakaevandusse tehti giidi saatel ekskursioone vaid iga kolme tunni järel ning pileti lunastanutel oli valida kannatliku ootamise või lahkumise vahel.
Niisiis kalpsasime me giiditädi järel minema ning veetsime muuseumikoopaks nimetatus täpselt üheksa minutit. Sõnastusele stiilis, et mõned on veel koopas, ootame nemad ka ära, ei anna teistsugust mõtet tekkida. Loeti sõnad peale, näidati käega suund liivakaevanduse poole ja läinud giiditädi oligi. Mulle kui vankriomanikule anti teada, et kuskilt ümber maja nurga minevat ka tee. Omaaegseid õhitud koopaosasid ühendas trepp. Jälle mõtlesin ma invaliidile, õigemini sellele, kas KIK ei andnud kaldteede süsteemi rajamiseks raha või seda ei küsitudki. Tõsi, muuseumikoopas oli kaldtee olemas, üleni liiva sisse mattunud. Noh, kutile see suur liivakast meeldis ja ma ei teinud katsetki teda käruga trepist alla tarida.
Tagasi tulles Piusa liivakoobaste külastuskeskuse juurde, siis polnud seal 7,70 eest mitte kui midagi vaadata.
Näitasin emale sissepääsu muuseumiks ehitamata koobastesse, kahjuks n need veelgi halvemas seisukorras kui aastate eest ning varinguohu tõttu me sisse pugema ei hakanud.
Ema meenutas oma noorpõlve-retke Piusat lõputu liivaväljaga ning tundus, et külastuskeskus valmistas temalegi pettumuse.

Et Piusale olevat püsivalt alles jäänud neli elanikku, siis "külapoest" sildiga "Piusa pood" polnud mõtet muud oodatagi kui külmutatud pitsat ja Coca-cola kompanii jooke. Sööma läksime mõne kilomeetri kaugusele Obinitsa. Sealne Seto tareke üllatas kauni välimusega. Aga see oli ka kõik - prae nime all pakuti nelja keedukartulit läbimõõduga umbes kolm sentimeetrit tükist ning murdekeelest tõlgitud suitsulihakaste kujutas endast paari lihakuubikut valges kastmes, mis kartuleid isegi ei katnud. Päris ausalt ja liialdamata! Notsul vedas, sest kotlettide nime all pakuti talle nendesinaste kartulite juurde vähemalt kahte lihapalli! Aga Obinitsa külapoest soetatud jäätis maitses hea ja kokkuvõtteks sai veedetud tore suvepäev.

Parimaks osaks osutusid enne koobaste külastust suvalisest teeveerest korjatud metsmaasikad ja kukeseened. Juba päris mitmendat korda on õnneks läinud - kohalike jaoks võib rõõm korvitäie seente üle ülepaisutatud tunduda, aga mu korilasest suur laps kilkas õnnest kui samblast kukeseeni noppis. Ja metsmaasikate poole ei tahtnud meist keegi enam õhtuks vaadata. Emps serveeris õhtuks suurepärast kukeseenekastet ja Notsu toppis maasikad sügavkülma talve ootama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar