Passiomanik

Eelmise nädala lõpus viisin Mini passitaotluse sisse. Ikka Vilmsi-tänava lühikeste ootejärjekordadega büroos.
Võrreldes kevadise kogemusega on kadunud lahke ja naeratav kliente abistav tädi. See tähendab, et tädi on alles, kuid naeratust tema näol enam ei olnud. Lühidalt ja konkreetselt, igati korrektselt, kuid tuimalt.
Mitte kaelakandva Midiga veetsin Sõle tänava büroos juunikuises leitsakus pealt paar tundi. Fotoautomaadi ees tegime kümneid võtteid ning lõpuks õnnestus üks, koos minu lakitud sõrmeküünega :) Olukorda ennetades tegin Mini "passipildi" kodus, mobiiltelefoniga, vankrikorvis, voodilina taustal. Pildistatav kandis seljas pidžaamat. Suurepärane tulemus! Mahtus kenasti mõõtudesse. (Jah ma alustan peatselt ka kodus ja ise hammaste ravimist :D)

Eile õhtul saabus dokumendi valmimisest teavitav e-kiri. Seega kulus vaid pool reedet, esmaspäev ja teisipäev. Meesisend ei leidnud aega ning käisin ametiasutuses koos hullumaja killavoori ehk Mini ja Midiga. Teiste klientide õnneks vaid loetud minutid. (Üleüldse peaks Midiga avalikes kohtades viibimisel kandma enda äratundmist takistavaid päikseprille.)

Meesisend vaatas väljastatud passi ning avaldas arvamust, et sellega võib suvalise eurooplasest tite üle piiri vedada. Panime Midi passi Mini oma kõrvale ja tuvastasime, et ega ikka ei saa küll - fotodel olevad tegelased on sarnased vaid vanuse poolest.