Pool aastat

Ja oligi eile jälle "tordipäev" - Mini sai pooleaastaseks. Vanaema tõi kingituseks pisikese suuga sobiva nimelise hõbelusika, keetsime pisemast omakasvatatud kõrvitsast püreesupi ja valmistasime Minile esimese teelusikatäie kõrvitsapüreed. Süütasime tordil kuus küünalt ja pildistasime. Paar lähemat sõpra õnnitlesid telefonitsi.

Notsu kuusünnipäeva-fotodel istuvad reas külalised. Laud on lookas ehk tordile lisandusid ka suupisted ja praad. Igal tulijal oli lapsele ka sümboolne "kingike". Midi sünnipäevakesi tähistasime hoopis tagasihoidlikumalt ning Mini pidupäevadel istume pereringis.

Samamoodi kujuneb ka kuusünnipäevadel karvase mõmmikuga "mõõdupildistamine". Notsu kandis kauneid kleidikesi, Midi riietasin lihtsalt kenaks ja Mini fotodel lamavad kompositsioonis kõik kolm...
Võrdlus jätkub kõiges muus - savijalajäljes, fotode arhiveerimises albumisse, mänguasjades, beebialbumisse kirjutamises. Üha harvemini viitsin ma suhelda sõbrannadega ja peeglissegi heidan pilgu vaid hommikuti. Kui ma kauplustest olen kõigile kolmele valikud teinud, siis on kas raha või viitsimus lõppenud. Nii ongi mul aktiivses kasutuses umbes kaks paari teksaseid ja sama palju teesärke.

Ma olen ikka mõelnud, et elus on just nii palju ilusaid ja pidulikke hetki kui neid ise tekitad. Viimasel ajal olen laisaks muutunud ja mugavusele alla vandunud. Ei jõua füüsiliselt ega jaksa vaimselt. Ometi on peredes rohkemgi lapsi! Neljalapselisi tunnen isiklikult mitut. Imetlen nende elusädet ja mõtlen, kust see ometi pärineb...