Kolmapäev, 24. aprill 2013

Totaalne haigemaja

Viimati olin ma sama haige 1999. aasta veebruaris kõrvapõletikku põdedes.
Läksin eile kauplusesse süüa ostma ning palju ei puudunud, et oleksin sinna kokku vajunud. Iga liigutus ajab higistama, kuulmine puuub ja olemine on ähmane.

Midi terveneb, aga Mini häälitseb jätkuvalt kriuksuva uksehingena. Nagu sellistel juhtudel ikka, tuuritab Meesisend seekord samuti haigena kuskil riigi teises otsas.

Ja ma võtsin end kokku, toetasin kannad vastu maad ja nõudsin endale perearsti koju. Selleks kulusid mõned närvirakud, aga ta tuli siiski ja vaatas kodusolijad üle.

* Midi on OK. Kopsud krõbisevad paranejale kohaselt, jätkata ravi. Perearst arvas, et lasteaeda, aga mina arvan, et meile hetkel täiesti piisab kokkukorjastud viirustekomplektist.
* Mini on kontrolli all. Kopsud krõbisevad, köhib. Jätkata ravi ja paremaks läheb umbes nädala jooksul.
* Notsu alustab aururaviga (ohhooo, eksole)
* Mina olen kõige kehvemas seisus. Perearsti arvates põdesin läbi meie ühise viiruse, kuid sain tüsistuse põskkoopapõletiku näol. Viimane pidavat andma eriti halba enesetunnet koos kohinaga kõrvades ja  peas. Raviks aur (irw), antibiootikum, rögalahtisti ACC ja Sudafed, mida võiks toime järgi ka Kosmoseks ümber nimetada.

Ja hetk tagasi pidasin ma telefonivestluse suvekuuma Madeiraga. Puhkusel viibiv vanaema kiuksus ja kähises telefoni kurtes, et hääl kadus nagu mutiauku. Ojee. Vat see veel puudus!

1 kommentaar:

  1. Uhh!!! Tunnen kaasa! Põsskkoopapõletiku sain just omal nahal tunda, täiesti õõvastav haigus on, ja aurutamine on ka meil hetkel teema, nii et vähemalt pole sa ainus väeti. Hoian pöialt, et te kõik kärmelt ja põhjalikult terveks saaks!

    VastaKustuta