Üheksa kadunud minutit

Öösel kell kolm ja üksteist minutit tabas mind šokk. Näost sinine Mini röökis justkui viimast jõudu kokku võttes. Haarasin voodi kõrvalt telefoni ja paari sekundi pärast ühendus Häirekeskus.
Kõne ajal röökis Mini südantlõhestavalt kuniks ühel hetkel hingaine seiskus. Laps muutus lõdvaks ja hämaras toas tundus ta näovärv tumepunane.
Samal ajal selgitasin ma Häirekeskusele, et panin magama täiesti terve imiku, kellel ei olnud nohu, kes ei tõmmanud endale öösel läbi une keeksi kurku, kes pole iial varem nii karjunud, kellel ei olnud palavikku, kes ei olnud kukkunud.
Ja lõpuks, lõpuks soostuti mulle armulikult saata kiirabi.
Mingi refleks sundis mind iga kõõksatuse peale Mini jalgupidi üles tõstma ning õrnalt raputama. Mõne minuti pärast nägin vilkurit maja ees. Jooksin uksele ning mida polnud, oli oodatud kiirabi.
Uus kõne. Häirekeskus suisa pahandas - nemad ei teadvat kus kiirabi on, küllap tuleb.veelkord ühendus arstiga ja lõpuks, kuusteist minutit peale esimest kõned nad saabusid. Saabusid täiesti valest suunast, olid kurjadki.
Väljakutse oli põhjendatud- Minil oli tekkinud larüngiit. Aurutati adrenaliiniga, pakiti peale ja viidi Lastehaiglasse. Veetsime haigla ületäituvuse tõttu öö ilma igasuguste liialdusteta kunstnahaga kaetud puupingil. Kolmanda küsimise peale toodi lisaks ka tekk. Hommikul serveeriti suvalisest haiglast tuttavat kohvteed ning kaht külma klimpi, mis eelmises elus oli puder olnud. Kuus tundi hiljem ulatati voodipäevatasu arve ning sooviti kena paranemist.

Kiirabi väitis, et saabus viie minutiga eelnevalt ekslemata. Üheksa minutit varem väitis Häirekeskus, et kiirabi on teele saadetud.
Need üheksa minutit olid mu senise elu pikimad. Ma ei ole veel valmis sellest kirjutama ega arutama. Võib-olla ühel teisel päeval...