Täna läks ta magama väga elevil olles - ikkagi viimane öö kümneaastasena. Kooli saab homme minna pidulikus vormis ja pakkuda nii klassikaaslastele kui aineõpetajatele kommi. (Vähemalt osad traditsioonid püsivad mutuumatutena läbi aastakümnete)
Mõned aastad tagasi sättis ta äratuskella oma sünnikellaajaks helisema. Põhjendas, et soovis näha, kuidas uus eluaasta tuleb. Tema kella ei kuulnud, küll aga olid ärkvel muud majalised :) Ja päris mitu aastat olen ma hommikul äratama minnes näinud ootusärevaid naeruvidukil silmi magajat teesklemas.
Kümnendat aastaringi lõpetades kannab ta jätkuvalt tagumikuni ulatuvat juuksesaba. Pikkust on tal pooleteise meetri jagu. Ta on jätkuvalt ülivõrdes tubli ja mõistlik tüdruk. Lisaks väga headele koolitulemustele jagub teda nii suusatrennidesse kui muusikakooli ja kõigele lisaks on mul temast suur abi ka kodus. Temas on suur ports hoolivust ja annus täiskasvanulikkust.
Sünnipäevakingiks ootab Notsu Ipadi, mida palus mitte segi ajada suvalise tahvelarvutiga, ic. Lubas kollektsioneerida klassikaaslastelt saadavad sünnipäevakingirahad ja lisada üle-eelmisel aastal sugulaselt saadud sajalise ja eelmisel aastal batuudiostust üle jäänud pisku ja palus, et mina omalt poolt samuti lisaksin. Kokku sai räägitud ka vanaemaga ning isegi eks lubas miskit. Kõlab nagu Naeri muinasjutus, aga see pisike vidin on tõesti arutult hinnaline.
Hommikusel õnnitlustseremoonial ootavad teda lisaks üheteistkümne küünlaga koogikestele... piletid Estonia teatrisse "Luikede järvele". Kõlab uskumatult, aga sellisegi unistuse noppisin lapse soovidest.
Õnne Notsule, 11 on nii tore vanus:)
VastaKustuta