Sügaval paduvenemaal asub linn nimega Naltšik. Tegemist on poole Tallinna suuruse Kabardiini-Balkaari administratiivüksuse pealinnakesega, mille rohetavatel tänavatel lehmikud rahumeeli muru näksivad. Naltšiku kohalikust haiglast rääkis seal käinud sõbranna üht-teist huvitavat. Näiteks, et välismaisele patsiendile eraldatakse klaasitud akendega palat, kohalikule vastavalt klaasimata.
Täna sõitis kiirabiga (jälle!!!) haiglasse Midi. Seekord ootasime väljakutse järel kakskümmend minutit. Oksendamisest oimetu ning vedelikukaotusest seismisvõimetu laps sõitis vanaemaga Merimetsa. Tund hiljem ehk kell kolm päeval helistas mu ema ning edastas arstide palve: tuua lapsele pudel gaasita mineraalvett vedelikukaotuse taastamiseks. Kriitiliseks muutunud veresuhkru taastamiseks banaani ja jogurtit. Samuti võiks olla suutäis soolast. Ma vist hakkasin kokutama, sest ema teatas, et saabumispäeval neid söögile ei võeta...
Jõudsin haiglasse peale seitset olles Meesisendi töömaja ees üle andnud Mini ning käinud ise pr keele tunnis. Lapsel on tulekul tasemetöö ning minemata jätta ei saanud. Nakkushaiglasse imikut ükski mõistlik vanem ei vii. Haigla valvearst käis minuga palatis isiklikult riidlemas hilise saabumise pärast - haigla külastusaeg olla kuni 18,30.
Lugu Naltšiku haiglast meenus uuesti. Et voodipesu peab patsiendil saabudes kaasas olema. Et röntgenpilt on aimatav. Et peale diagnoosi ulatatakse patsiendi saatjale paberileheke vajalike ravimite nimekirjaga. Ravimid tuleb apteegist osta ja haiglasse toimetada, kus personal neid patsiendile manustab.
Üks erinevus siiski. Merimetsa haiglas võeti emalt allkiri. Et ta on teadlik kohustusest tasuda lahkudes voodipäeva eest 2,50. Eurodes. Ma ei taha mõeldagi, mis saanuks, kui ootamatult haiglasse sattunud inimesel polnuks paluda kedagi toidukompsukest tooma.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Täiesti kohutav. Aga ehk see sõltub ikka haigla juhtimisest. ITK-s küll selliseid asju polnud, vähemalt neli aastat tagasi mitte.
VastaKustuta