Haiguspäev 3

Elu on omandanud uue mõtte - kuidas jääda täie mõistuse juurde kui kogu hullumaja puhvet haige on. Täna saabus koolist Notsu, kes kurtis kõndimisel kõhuvalu. Saabus, rullis end voodisse kõverasse ning magas kuni hilise õhtutunnini. Seejärel valmistas kohusetundlikult ette homsed ülesanded ning rullis peale neljapäevast "kohustuslikku" teleprogrammi tagasi.

Midil olevat taas halvem. Mitte tükikest ega tilgakest sees ei püsivat ning magavat kogu päeva. Aga õhtul... õhtul saab temast üks teine loom (lõvi näiteks) ning kilkeid ja möirgeid kostvat üle haigla. Isegi padurahulikul vanaemal on närvid krussi keeratud ning aeg-ajalt peame kutile telefonimonolooge.

Mini on stabiilne. Ehk siis stabiilselt palavikus, mille alandaja toimib täpselt seitse tundi. Ei oksenda õnneks ja sööb ning joob vett. Mähkmeid kulub tavalisest enam ning tuju on viril.

Meie, täiskasvanud püsime samuti /veel/ tervetena. Haigused on mu vaimu nüristanud - mehhaanilised monotoonsed liigutused. Aeg-ajalt avastan end lihtsalt mõttetult ühte punkti vahtimas. Väsinud. Väsinud. Jõudsin enne haigestumist käia raamatukogus ning mul on kaks seltsilist. Minu "raamatuneelamiskiiruse" juures on nad homseks lõunaks läbitud.