Sisu seos(etus) kaaluga

Pakkisin lõunassemineku pagasi. Igale pereliikmele rõivaste kott, lisaks kott toidule, mänguasjadele, kastid taimedega, kott ajakirjade ja raamatutega, pudipadikott. Kokku pealt kümmekond kotti, kasti ja kotikest. Tavapärane.
Vajaliku pudipadi pistan harilikult käekotti. Nii ka seekord. Teepakk. Mini nokats ja lusikas, kaheksameetrine mõõdulint. Miskipärast jäid kotti kesklinna korteri võtmed koos aidavõtme mõõtu keldrivõtmega. Igatahes sai käekott kaalukas. Jäin rahule ja istusin autosse. Lõunasse jõudsime kesköö paiku - Midi tegi kolm metsapeatust.

Hommikul ärgates hakkasin pangakaarti otsima. Esmalt vajutasin käe harjunult käekotti ja leidsin rahakoti pesitsuskoha fotokaga täidetud olevat. Seejärel tuhlasin tühjaks käekoti, pudipadi abikotid number üks, kaks ja kolm ning tuvastasin, et rahakotti pole üheski. Käisin läbi autoistmed nii pealt kui alt. Pole! Meesisend itsitas ja soovitas vaadata, äkki on kadunud ning sõitis tööasjus Tartusse.

Olin südameataki äärel. Dokumendid, pangakaardid, sularaha. Meenusid kõikvõimalikud seigad esemete liikumisest eilsel päeval, kuid rahakotist mitte midagi.
Kõigist lahendustest tundus normaalseim paluda meie varuvõtmete naabrinnast omanikul maja üle vaadata. Ja seal ta oligi - Peugeot juhiistme all :D Meelde tuli! Läksin jah eile Midile lasteaeda järele ning oskamata paremat kohta kogemata kaasa haaratud rahakotile leida, surasin esiistme alla! Noh, et suvalisele aknassepiilujale ei paistaks.

Õnneliku lõpuga lugu on. Hea kui on häid inimesi ümberringi. Naabrinaise ja sõbranna ja ema koostööl jõuab  rahakott lõunasse juba täna.
Käekoti sisu kontrollimata jätta ning kaalu järgi hinnata asjade kaasasolekut, suudan oma suurimas hajameelsuses ainult mina. Järjest enam leiab kinnitust tõsiasi, et imetamisega kaob osake ajust :)