Pühapäev, 26. mai 2013

x

Kus on, sinna tuleb juurde.
Kaks ilma kolmandata ei jää.

Rohkem ei tule sarnaseid rahvatarkusi korraga meeldegi. Meie peres tähendavad need seekord kipsis käega last. Notsu käis klassivenna sünnipäeval kuskil batuudimaailmas. Sõitnud mingist nigelast ja madalast lumäest alla nii õnnetult, et näpp tagurpidi läinud. Koju jõudis kummaliselt ebatasaselt paistes käega laps. Lastehaigla röntgen näitas ilma igasuguse kahtluseta mõra. Edasine oli vaid tehnika küsimus: protseduuride tuba, kips, side.

Tagasitee kulus hüsteeriliselt nutva lapse rahustamiseks.
Klassiekskursioonile. Kipsiga? Ei iial.
Trenni. Kipsiga? Ei iial.
Kooli. Kipsiga? Eiiiiiiiii!
Klassipidu kipsiga? Eiiiii!
Ja trenni lõpupidu KalevSpas jääb samuti ära. Kipsis käsi valutas terve esimese õhtu ja pool ööd. Hommik oli õhtust targem. Nädalavahetus tõstis veidi tuju, kuid tagumiku katva juuksepahmaka pesemine kipskäega osutus võimatuks.

Masendav.

3 kommentaari:

  1. Läheb kooli ja sõbrad kaunistavad kipsi vildikaga ära, siis hoopis uhkem tunne :)
    Ja valu peaks ju ka mingil hetkel üle minema, mõnda aega on nüüd ebamugav muidugi...

    VastaKustuta
  2. Kordki on hea, et mu lapsel oli ema sünna. Ja ta loobus mõlemast klassivenna sünnast...

    VastaKustuta
  3. Poisipea on ka väga kena :)

    VastaKustuta