Laupäev, 29. juuni 2013

Rubriigist "loe ja minesta" ehk kuidas saaks autoga ujuma

Logelesime lõunas meie linnakese suurimas rannas. Kolm täiskasvanut, neli last. Lämbe ja laisk päev. Meid kõnetas kõhukas mees, vanuselt vast neljakümnene. Onkli kõrval seisid kaks ebakindlat teismelist, poiss ja tüdruk. Tüdruk veidi vanem, poiss noorem, kuid kumbki polnud vast üle neljateistkümne.

Ilmselgelt mittekohaliku pilguga onkel uuris, missuguses ranna ääres oleks tema lastel turvalisem ja sobivam ujuda.
Raske soovitada, eriti kui isegi kohalik pole. Arvestades temaga kaasas olnud laste vanust leidsime ühiselt, et kuna tegemist on rannavalvega rannaga, mis mõned aastad tagasi vägagi põhjalikult renoveeritud, on kogu rand ujumiseks sobiv. Näitasime suunda meie lemmikosale - tehislaineline murukamar, mida veega kokkupuutumiskohal liivariba ääristab. Võimalik puhaste jalgadega veest naasta, mõnus end liivaseks tegemata istuda. Asukohaks nii viiskümmend meetrit meie asukohast eemal. Tjah, kogu rannaala pikkus ongi vast kolm- nelisada meetrit.

Edasine jahmatas :)

Onkel uuris, kuidas rannaalale autoga ligi pääseks.
Et mismõttes autoga ligi? Rannas me ju olemegi - päevitajad, riietuskabiinid. Onkel täpsustas, et tahab autoga vee äärde jõuda.
Näitasin enim "kohalikuna", et autoga pääseb parkima seljataguse hotelli juurde, teiselt poolt pargi puudesaluni, edasine on vaid laudtee liivas.
Asi kiskus koomiliseks, sest onkel polnud kuulduga rahul ning uuris, kas on mõni teine rand, kus saaks veeni sõita. No on. Lähikonnas kümmekond väikejärve kõrkjavaba mururibaga, kõrval parkla. Aga mitte ükski ei paku mõnusat tegevust, rannamelu. Pigem nagu ujumiskohad, mõne põhi mudasem, mõni järsemalt sügavamaks minev.
Onkel pöördus silmi vidutades laste poole, küsides, kas nad on nõus jalgsi minema... Tüdruk nõustus, poiss mitte. Onkel vaatas maha ja lisas, et võib laste emalt riielda saada, kui lapsi liikuma sunnib.
Rrrrrh. Kaks täiskasvanut meie kolmesest seltskonnast lagistasid naerda.
Jäin nõutuks. Küsisin mehelt, kas ta tõesti mõtleb küsitut tõsiselt. Kimbatuses mees vastas jaatavalt. Tüdruk tundus piinlikkust tundvat ja poisi olek oli pahur.

Läinud nad olidki. Kas ujuma läksid, jäi teadmata. Teemat jätkus meil õhtusöögilaudagi.



2 kommentaari:

  1. eh, teie juurde randa nad ju ka kuidagi ilma autota tulid :)

    VastaKustuta
  2. Brighton Beach, Brooklynis. Meie lapsega tuli mängima linnariietes juudi tüdruk. Pärast sai laps oma emalt hullult sugeda. Emme oli kõike jalutusteelt pealt vaadanud - seal läheb laudadest kõnnitee piki kogu randa - ja tahtnud last ära kutsuda. Aga ei saanud, sest jalas tikk-konts ja võrksukk ja sellega ei saa ju liivale astuda!!!

    Äkki oli mehel ka see mure, et ise ja lapsed saavad randa küll, aga muud pereliikmed mitte..

    VastaKustuta