Lombipäev

Paksu halli pilvemassi, mis päeva uniselt raskeks teeb nimetatakse vist madalrõhkkonnaks. Just selline hall ja raske taevas valitses Lõunat juba varahommikust alates. Midi paranes üleeilsest liigsest päikesedoosist. Vähemalt lõpetas ta oksendamise ning nõustus suust sisse võtma enamat piimast ja kokakoolast. (me ei tahtnud korrata kevadist draamat ning pakkusime lahkesti keelatut - kokakoolat, millesse seekord vett segasime)

Lõunasöögi järel hakkas sadama. Peenike vihm ei seganud mind võililli juurimast. Seda tööd jagub mul mitmeks aastaks arvestades krundi suurust ja võilillede tihedust murus. Kulutasin pealt kolmveerandtunni Midi ja Mini uinutamiseks ning vaikust saabus täpselt kaheksaks minutiks.

Õhtuks korjasin vihmaveerennidest mõlemad kastmisvee vannid ääreni täis. Leppisime Midiga ära ning läksime kodutänava lompidesse hüplema. Proportsioonid on erinevad - enamik lompe vaid kattis minu plätusid, kuid Midi hüpe tekitas toredaid plärtse ja vett lendas kahele poole. Kummiriided on suurepärane investeering! Crocsikummikud on aga sobimatud sokita kandmiseks ning hõõrusid jalgadele villid, mis Midile vaid hüppamise vahepeal paariks hetkeks meelde tulid. Aga koju ei nõustunud ta minema - kekslesime tõesti kõik tänava lombid läbi. Vahel on kehvast asfaldist ka rõõmu.