Perifeeriast, ühes tuhandete teistega

Pikemalt Lõunas resideerudes ning siinseid asju või siit linnakodu asju ajades olen päris huvitavaid suhtumisi kuulda saanud.

Esiteks helistavad sõbrad-tuttavaid stiilis, et kuule me oleme nüüd siin Võru lähistel Jõgeval, et tuleks läbi aga käime enne Tartus poes ja võtaks süüa kaasa. Kohale jõudes on nad üpris imestunud nähes, et siin on esindatud kõik Tallinna poeketid, kui Prisma ja Comarket välja arvata.

Lugesin vihmase ilma ajaviiteks Võru linna kodulehelt, et linnas elab eelmise aasta viimase päeva seisuga 13482 ning maakonnas 36403 inimest. Meesisend oletas, et linna alla ei ole arvatud "satelliitide" nagu Kose, Väimela, Parksepa jt elanikke. Kui arvud kokku liita, selgub, et Võru teenindab maakonnakeskusena pea poolsada tuhandet elanikku. Pealinnas või Tartus resideeruvate ettevõtete jaoks on aga need poolsada tuhat kodanikku perifeeria.

Liitusime suvekuudeks, mil enamasti siin viibime, prügiveoga. Et konteineri rent pikemas pespektiivis mõttetuks ostub, ostsime kasti välja. Tasusime arve ja jäime ootama. Möödus nädal, poolteist. Helistasin infoliinile - meie konteiner saabub... kahe nädala möödudes arve tasumisest. Sagedamini auto Võrru lihtsalt ei sõida... Mõne tunni möödudes koputas aga väravale sõbralik noormees, kes prügifirma kohalikuks juhiks osutus ning teatas, et käis meie kastil isiklikult Tartus järel. Noh, aitüma! (Ja nädal hiljem saabus deja vu´na veel üks meesterahvas, kes kasti maha tõstes teatas, et vastavalt sõlmitud lepingule tõi ta meile prügikasti...) Aga viimane on juba firma sisekommunikatsioon või täpsemalt selle puudumine.

Eile toidukraami soetama minnes sisestasin kaardi Swedpanga automaati, vaatamaks kontojääki. Automaadis neelas kaardi ja laadis ekraanile liivakella. Oli südapäev ning panga ooteliinil mitmeminutine järjekord. Automaat tagastas kaardi kiiremini ühendusest pangaga. Liinil vastanud teenindaja häälest kostus igavust - jaa, see automaat on meil juba mõnda aega rivist väljas. Välja ei lülitata ega informeerivat silti ei kinnitata, kuna Võrus ei ole vastava kvalifikatsiooniga isikut, kes saadetakse pealinnast teele võib-olla homme ehk siis täna. (Jah, eks sildi kirjutamine vajab tõesti enamat kui linnakeskuse pangatöötaja suutlikkus). Poe infoleti töötaja kvalifikatsioon oli kõrgem - ühest sahtlist võttis ta paberi, teisest pastaka ning silt "ei tööta" valmis loetud sekundite jooksul.

Sellessinases "perifeerias" elades ongi vaid keskustega suhtlemine ebameeldiv. Silmast silma saab kogeda puhast rõõmu. Hawaii rattapoe tehnik eemaldas mu tandemkärult loperdama läinud rehvi koos sisekummiga - õigesti tagasipanemist see vaid vajaski. Rehmas käega, et see pisike asi nüüd küll midagi ei maksa. Ja ma jäin nõutult seisma, mismõttes?

Järele mõeldes on inimesed lihtsamad = lahkemad ja avatumad. No mida hing ütled, kui sööklatädi ütleb, et lihavorstikeste ports on viimane ning küsib, kas ta võib mulle nelja vortsikese asemel viis panna... Päris kindlasti ei saa ma end nende püsikundeks nimetada. Päris kindlasti ei ole see tädi Meeisendi suhgulane, tuttav ega vana pruut. Aga tädi mäletab täpselt mu pereliikmete arvu ja söömisharjumusi... On siis need "depressiivsed Eesti väikelinnad", kus kõik teavad naabrist isegi seda, mida naaber ise veel ei tea või võiks seda kutsuda hoopis kogukonnasiseseks hoolivuseks.

Võib-olla ongi nii, et riik asub kaugel, paljude teenuste kättesaamine on raskem, ning inimesed kompenseerivad vajakajäävat teisiti. Nagu tõelises kodanikuühiskonnas.