Laupäev, 31. august 2013

Mini, Midi ja kiirabi

Registreerisin ennast lasteteemat puudutavale nõustamisele. Lisaks isikuandmetele küsiti laste arvu. Kolm. Registreerijatädi vangutas pead küsides, mis nõu ma kogenud emana saada soovin. Vastatut ma enam ei mäleta. Aga küsimus jõudis ajusse mitmeid kordi kui eile kiirabi ootasin. Pikad minutid. Kolm kiirabikutset selle aastanumbri sees on tõestanud, et Mustamäelt sõidab kiirabi meile mitte vähema kui kümne minutiga.

Lugu ise oli lihtne. Korrastasin ühes ülemise korruse toas rõivaid. Poisid mängisid vahepeal minuga samas ja vahepeal oma toas. Ma olen/ olin veendunud oma kodu ohutuses, sest Midiga on võimalikud ja võimatud olukorrad juba läbi mängitud. Ma ei olnud arvestanud vaid ühe pisiasjaga. Midi.

Midil tekkis vajadus alumisele korrusele minna. Ta avas trepivärava ja läks. Ilmselt keeras Minigi tagumiku ette ja hakkas laskuma, kuid oskuseid nappis. Umbes kolm meetrit rullimist mööda puidust , aga teravate astmetega treppi lõppes õnnelikult - luud-kondid on terved, punetus kulmu juures ei tekitanud isegi sinikat. Aga võinuks minna palju-palju hullemini.

Oleme üsna nõutud - see ainus arvestamata nüanss, inimfaktor. Näikse, et mõnda aega oleks kõige turvalisem neid tõesti mite hetkekski tähelepanuta jätta.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar