Hääd uut...

Meedia pasundas pidupäevast ja supermarketid tegid allahindluseid tortidele, et esimene koolipäev ikka meeldejääv oleks.
Meelde ta jäigi, kuid mitte pidulikult. Tegelesin tööõpetusega ehk vorpisin kümnetele õpikutele-töövihikutele pabereid ümber panna ning kiletasin. Olgu, tunnistan üles. Mul oli abiväge samuti - Notsu kleepis-kirjutas etikette ning kellele ema, kellele vanaema, hariduselt insener ja tegevusalalt joonestaja, lõikas-voltis. Mina viimistlesin ehk katsin isekleepuva kilega. Natuke enne keskööd saime valmis.  Või oleks saanud, kui kleepkile poleks lõppenud. Kusjuures vihikud valmistas Notsu ette ühel igavalt vihmaselt päeval keset augustikuud.
Hea, et neid kooli minejaid vaid üks on! (paraku küll kooli, kus pea kõiki õpikuid esimesel päeval ka vaja läks).
Mäletan, et minu kooliajal jagati õpikuid paar päeva enne esimest koolipäeva. Raamatukogust. Koolimaja uksele kleebiti info erinevaele klassidele. Oli aega sättida ja esimesel koolipäeval jäi aega kohvikusse ja pildistama minekuks.


Oma avaaktusel ma ei osalenud. Meenutasin hoopis, et tase-tasemelt muutub butafooria ebaolulisemaks.
Sisuliselt aga - raske on. Paganama raske on peale mitut vahelejäänud aastat istuda loengus. Raske on hoida tähelepanu lektoril - pole harjunud. Tehnilise poole pealt avastasin, et minu arvutis pole MS Powerpointi...
Aga harjutame. Neli tundi igal argipäevaõhtul. Küllap maailm tagasi paika loksub.

Head uut aastat!