Teisipäev, 13. august 2013

Murukäärid ja pritsipudel

Mul sai villand mittelõikavatest murukääridest. Mitte, et käärid oleks tööriist igapäevakasutuseks. Niidukiga jäävad ääred niitmata. Ning ema lõikas meie Tallinna-kalmistuplatsi vähemalt kolmekümne aasta vanuste krigisevate kääridega, väites need piisavalt head olema.

Lõunaosariikide lähim ehituspood asub meist ülejärgmises majas. Soetasin ilusad, oranzi-mustakirjud Fiskarsi murukäärid. Lappisin ostu plastpakendist lahti ja tahtsin demonstreerida, kuidas korralike kääridega töö üldse raske pole. 

Oh ebamugavust. Käärid tundusid käed kuidagi "valed" - paremasse kätte võttes tundusid "tagurpidi" olevat, vasakuga ei jaksanud lõigata ja tera asus vales suunas. Otsisin netist - vasakukäelistele seda mudelit nagu polnud.... Piinlik lugu ja küsida polnud kelleltki.

Ahastuses viskasin käärid autosse ning käisin Tallinna naastes maaletooja esindusest läbi. Müüjatädi itsitas, keeras kääride pead 360 kraadi ning näitas, et võin oma uute kääridega lõigata ükskõik mis asendis ja mulle sobiva käega. 

***
Koos kääridega ostetud mürgiprits lagunes teisel vajutusel ning kiuslikud võililled said päeva armuaega. Jalutasin ülejärgmisesse majja tagasi, näpus lagunenud süsteemiga ja jätkuvalt ääreni võilillemürgiga täidetud pritsipudel. 

Võin kihla vedada, et linnas oleks mulle parimal juhul pudeli ekspertiisi pakutud... Kohalik müüja ulatas riiulilt uue, täpselt samasuguse pudeli ja hoiatas, et need ongi kehvad. Jäi üle veel mürk ümber valada. Siirdusime ühiselt taimehoovi, leidsime ohutu koha ja tädi pakkus end valama. Võidukalt soritas ta protseduuri ühegi tilga kaotuseta. Seejärel laksas käelabaga otsaette ja prahvatas naerma. Möhh, vaatasin küsivalt.  
Läbi pisarateni naeru leidis müüjatädi, et võinuks hoolsa ümbervalamise asemel lihtsalt pudelite päised ära vahetada. Situatsioonikoomika. Nii mõnigi külastaja pööras pead kui ostja ja müüja naerust kõveras üheskoos läbi müügisaali jalutasid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar