Laupäev, 10. august 2013

Mina, turist

Algava kooli puhul käisime Notsuga kohalikus Lõuna kaubandusvõrgus. Soetasin paari musti kolmveerandteksaseid ja sama värvi pikkade varrukatega t-särgi. Keskpäeval võlus mu imeline Tartu-juuksur igati väljakasvanud hobusesabast tagasi korrektseks soenguks. Läbisime tagasitee pika peatusega Maanteemuuseumis. Enne viimast pööret meenusid mulle kastmata lilled surnuaial ning Meesisend ei lubanud minna küünaldeta. Niisiis. Mu supermarketi-ostukorv oli laupäevase õhtu kohta sama lakooniline kui ma ise südasuvel süsimusta riietunult. Kaks hauaküünalt ning toos tikke. 
Minu ees ostis üks kena keskealine meesterahvas rikkaliku valiku kangemaid alkohoolseid jooke, mille sättimisega kilekotti tal tükk tegemist oli. Härrasmees üritas sõbralikult juttu teha, et võiksin oma kraami mitte kassa juures kotti koguda, vaid temani jooksutada. Et tema siis paneb enda kotti - nagu maast leitud. Naeratasin oma säravaimat naeratust ja lisasin, et mitte mingil juhul. Endalgi hädasti vaja. Ja läksime samaaegselt pakkimisega lõpetanult välisukse poole. Ukse juures ohkas kodanik sügavalt ja leidis, et kurb kui sellesse linna toob vaid küünalde süütamise vajadus.
Ohkasin minagi. Vaatasin autopeeglisse - nägin vist tõesti turisti moodi välja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar