Neljabal, maale minnes, oli südasuvi. Hilisõhtul järelkäru pakkides kiskus soojaks ja ma lükkasin plätud jala otsa.
Täna sõitsime tagasi paduvihmas. Maanteel olid mingid suuremad ajutised teetööd ning seisime veerandtunni reguleerija ootel. Üheksa kraadi sooja.
Samasugune vesiselt külm tunne kriipis kuskil sisemuses. Eelmisel ärasõidukorral lahkusime lõunast vaid tavapärasest pisut suuremate kompsudega. Olime elevil algavate muutuste pärast. "Kapsamaale" jäid kasvama aiaviljad, lahmakad õuetoolid ootasid puu vilus istujaid. Pikema säilivusega toidud jäid külmkappi ning pool laste riietest kummutisse.
Tänane lahkumine oli hoopis teistsugune. Kitkusin maast viimsegi kasvatatud vilja. Kui päris aus olla, siis mõned porgandid siiski jäid. Tühjendasime puud õuntest ja lõikasin pottidest ligunenud astrid. Toppisime aiamööbli ajutiselt ehk umbes uue aastani kasvuhoonesse. Korjasin kokku kõigi laste kõik hooajavälised rõivad. Heledates toonides rõivad tunduvad kuidagi kentsakad ja sobimatud. Pakkisin kaasa suvel hoolsalt vaaritatud hoidised. Meesisend tühjendas sauna ja ladus ümber kuuris olevad küttepuud - paari nädala möödudes muundub kõrvalhoone töömaaks ning uue hooaja hakul saab vana maja uue näo ja sisu.
Hoov jäi tühi ning üksik ja kõle. Vaatasin kalendrisse ning esmakordselt üle pika aja ei tea ma, millal leian jälle võimaluse lõunasse sõita. Unustasin enne lahkumist Tallinnas nuppu vajutada ja kuusteist kraadi pole just kodune temperatuur.
Kurbkurb.
teisipäev, 24. september 2013
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Niimoodi kahe kodu vahel elades ongi see suvekodust lahkumine sügisel nii kurb
VastaKustuta