Seda postitust ajendab tekitama see Päevalehes ilmunud lugu elu ebaõiglusest. Muidugi teadsin verivärske tudengina vajaduspõhisest õppetoetusest. Liideti mind ju esimesel kasutajakonto päeval listidesse ja sukeldusin pea ees infomürasse.
Igatahes võtsin teadmiseks, et vajaduspõhine õppetoetus on ette nähtud puudust kannatavatele - neile, kelle õpingud uue õppetulemustel põhineva süsteemi tõttu toetuseta katkeksid.
Selles Päevalehe loos köitis mind aga väide, et toetust arvestatakse eelmise aasta sissetuleku põhjal! Mismõttes? Nii pika ajaga võibki ju tekkida kapitaalseid muutusi.
Logisin end tunnike enne taotluse esitamise tähtaja lõppemist riigiportaali, täitsin naljaviluks taotluse ja vaatasin tulemust õhku ahmides - olen määratud vajaduspõhise õppetoetuse saajaks! Mitte see 5x75 eurot ei pane mind imestusest minestama, vaid süsteemi absurdus. Mina, kes ma möödunud aastal tõepoolest enamuse ajast elatusin vaid säästudest ja peretoetusest, olen tänaseks muutunud vägagi korraliku vanemahüvitise saajaks.
Ma mõistan, et seadusi ei saa luua indiviidi huvidest lähtudes, ent kõige väetimatele mõeldes võiks seadusandja vajaduspõhise õppetoetuse jaotamise korra küll ümber vaadata.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar