Mul on uut üliõpilasstaatust olnud tähenduslikud nelikümmend päeva.
Veel ei ole ma kohanenud. Ma tean ruumide asukohti, panen kokku mulle ainet lugevate õppejõudude näod ja nimed. Tean ka, et ükski neist ei pea loenguid vastavalt ajagraafikule, vaid lühendab vähemalt neljandiku kuni kolmandiku. Olen harjunud isegi sellega, et üks mu lugupeetud õppejõududest räägib loengust kõigest muust kui ainekursusest. Tasuta kõrgharidus!?
Ja ma avastan end jätkuvalt mõtlemast sellele ülikoolile, kust pärineb mu bakadiplom. Ma ei hooma veel, kas igatsen linna, kooli ennast või osakonna hubasust .
Positiivset ka. Mul on lõputöö teema, mis mu kahe potensiaalse juhendaja poolt heaks kiidetud. Ja juhendajad jätsid mulle suurepärase esmamulje. Ühega neist seob meid isegi ühine bakaalus :)
Mu pere tundub olevat kohanenud enam kui mina. Notsuga küsime teineteiselt igapäevaselt klassikalise kuidas-läks-küsimuse. Midi avab mulle õhtul ukse ja Mini püüab säärde haakida. Ja majapidamistööde eest hoolitseb minu suurepärane ema.
Tulekul on esimesed eksamid ja esimesed ainetööd. Ja esimene vahenädal. Näis.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar