Jõulutrügimus

Otsisin kapist jõulukaardid välja ja kirjutasin kaheksale kaardile kaheteistrealise jõulusalmi koos heade soovidega ning ümbrikele aadressid. Kaks kaarti said ema palvel venekeelse luuletuse ning rändavad kaugemale. Venekeelsete salmide otsimine netist polnudki lihtne ja lisaks ei valda ma keelt, mis suudaks hinnata luuletuse kõla. Aga kirjutatud nad said. Mu ladina-tähtede käekiri sarnaneb arsti omaga - ega ma ise sealt samuti suurt midagi välja loe. Kirillitsat kirjutan aga selgelt ja kenasti. Ilus vaadata.

Kingitustega on nii ja naa. Poistele on mitu Ikea raudteed sisaldavat pakki kahepeale. Tea, kuidas neid jagada - Midile sillad ja Minile teed või pakkuda pidevale kisklemisele sellega lepitust. Midi saab lisaks esimesed suusad, hetkeseisuga napib lund. Notsu hiigelsuur unistus õunatelefoni näol loksub homse hommikuni veel kuskil Stockholmi ja Tallinna vahel. Ei, ma ei võitnud lotoga, appi tuli õnnelik juhus. Kirjas oli märgitud küll viies õun, aga lisatud, et teab oma unistuse liigset suurust ja lepib vabalt torupinaliga :) Ma põlen põnevusest, et näha ta nägu paki avamisel.

Ema kingitus peaks olema postipakis Saksamaalt Eesti poole, kuid ei Eesti Post ega DHL tea täpselt, millises sõlmpunktis ta viibib ja kunas jõuab. Ja Meesisendi kingitusele pole ma veel mõeldagi jõudnud.

Üleüldse. Miks kaasneb jõuluootusega üks meeletu kaubanduskeskustes tuulamine? Nädalavahetusel ei leidnud ma Roccas toidupoodi minekuks parkimiskohtagi mitte... Ma ootan igas detsembris rahu ja vaikust, kuid paraku on mitmetel tuttvatel just siis sünnipäevad ning lisanduv kingitrall.

Igatahes ei mäleta ma detsembrit, mil aias õitsenuks roosid. Jätsin ühe põõsa tagasi lõikamata ning ta rõõmustab mind värskelt avanenud õite ja paari suure õiepungaga. 

Ise sain täna esitletud esialgu lootusetuna tundunud uurimustöö ja uued kodutööd pressivad juba peale. Aastalõpp kiirendusega.