Esmaspäev, 16. detsember 2013

Minust gurmaani ei saa...

Viimastel aastatel oleme sugulastega istunud enne jõulupühasid ühisel lõunasöögil. Lapsepõlves oli see oodatud üritus, kuhu Jõuluvana kutsed edastas ning seejäel isiklikult kohalegi saabus. Kakskümmend aastat, mil enamus sellest seltskonnast mammona pärast sõnagi ei vahetanud, on jätnud oma jälje. Uue aja peod on püüdlikud ja pingutatud. Käesoleval aastal ei leidnud vabatahtlikku võõrustajat ning üritus kippus ära jääma. Meesisend ohkas õnnelikult ja mis seal salata, minagi. 
Kuniks sugulane teatas, et siiski tehakse pidu väikesele seltskonnale nimega "noorem generatsioon", ic. 
No lahe. Sidusin poistele kikilipsud ette ja panin viigipüksid jalga. Notsu sättis endale selga kleidi, millega mu õetütar meie pulmas hiilgas. Restorani omanikku oli teavitatud, et külaliste hulgas saabub ka komplekt nimega hullumaja puhvet ning söögikoht reserveeriti spetsiaalselt meie jaoks.
Alustame siis algusest. 
Eelroog kalamarjast ja kaunilt serveeritud maitsevõist. No hää küll, väike suutäis.
Suuretele salat mereandidest ja poistele juustupallid majoneesiga. Midi nokkis ühe, Mini krõbistas kaasavõetud riisileiba ja Notsu sosistas mulle kõrva, kas võib kaheksajalad juustupallide vastu vahetada. Majonees päästis nii minu kui ka veel paari sugulase salati.

Pearoaks serveeriti kuivanud ahjukartulit hiigelsuure lihakuubikuga kreegikastmes ning kukeseenekaunistusega. Liha maitses mahlaselt, kuid meesisend sai endale nii pool minu kui Notsu portsust. Jagasid teisedki naisinimesed. Pistsime Notsuga nahka poistele toodud friikad ja sugulased aitasid viinerite lahendamisega.

Kreembrüleelaadse rahvusmagustoidu põlgasid mõlemad poisid kõlbmatuks. Notsu sõi ära kaunistavad puuviljad. Kõlbas kah, hea magus :)

Veinivalik mulle meeldis (joodik nihuke). Sugulase valitud punane, mille nime ma ei tea, ega püüdnudki meelde jätta, maitses magusalt, aga kuivalt. Igatahes aastaarv oli 2004 ja pudeli maht 0,3. Magustoidu juurde serveeritud liköörvein on mu vana lemmik.

Koju jõudes ägises Meesisend söödud lihast. Mina ja lapsed tootsime endale pasteedisaia ja leidsime, et friikad päästsid õhtu. No ei ole minus gurmaani, ausalt. Või oli oma osa ka selles, et kogu püha õhtusöömaaja jooksin vabadust ning tähelepanu nautinud Midi ja hüperaktiivsushoogu sattunud Mini järel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar