Esimese semestri kokkuvõte

Möödunud nädala algusesse tagasi minnes kahtlustasin, et eksameid ja arvestusi täis pikitud nädalat ma üle ei ela.
Esmaspäev algas suulise eksamiga. Mul ei ole kombeks materjali pähe tuupida. Pigem tean ma, kustseda otsida. Seekord oli valitud taktika õige - õppejõud küsis asju, mida koduses kirjalikus eksamis piisavalt ei selgitanud. Tulemus: tehtud.

Kolmapäevasesse päeva mahtus kaks eksamit - magistritöö teema kaitsmine ning kirjalik eksam.
Seekord vedas minu ettevalmistus alt - loenguslaidide asemel pidanuks ma pöörama enam rõhku seminaritekstidele. Küsimused olidki laadis selgita seda mõistet tolle mehe nägemuse kaudu. Kuigi hinnete väljapanemise tähtaeg oli pühapäeval, pole õppejõud suvatsenud ei eksami- ega kaasneva seminarihinnet välja panna.
Teadnuks ma, et magistritöö teema kaitsmine nii lihtne on ja selle eest veel 3AP jagatakse... Kahest õppejõust ja minu juhendajast ning kolmest magistrandist koosnev seltskond laua ümber. Viis minutit esitlusele, viis küsimustele. Kuulge, valitud teema ei ole ju meie instituudi pädevuses? On, sest see kajastab isiku rolli kui toimijat. Nenditi, et töö on teostatav, on arenemisruumi ja aega. Arvestatud.

Reedest eksamit kartsin enim - viimases loengus selgitati, et osaks eksamist on inglisekeelne teadustekst, mille puhul tuleb leida nii ontoloogia, paradigma kui ka meetod. Eksam tulevat pikk ja arvetama peab vähemalt paari tunniga. Lauale asetati lünktest ülesannetega. Mida enam ma lugesin, seda enam tundus, et ühtegi ülesannet ei saa lahendada vaid ühtviisi. Ja nii ma kribasin pea kõikjale kaks lahenduskäiku, selgitasin, kirjeldasin ja lõpetuseks unistasin, et ehk olen kasvõi ühe lahenduskäiguga märki tabanud. Tegelikult piisanuks vist siiski ühest kirjeldusest ning minu püüdlusi hinnati oivalise "A"-ga.

Teisipäeva, neljapäeva ja laupäeva veetsin kirjatööd tehes.
Õppejõud, nimetagem teda A-ks leidis, et mitte ühegi grupi liikme uurimustöö ei pälvinud vaheesitlusel hinnet üle "2". Minu oma kohta oli tal eriti rohkelt pretensioone, kuigi töö lõpuks avastasin, et mõistmatus tulenes tema vähesest juhendamisest. Tähtaegu tõsteti mitmel korral ümber ning nii avastasin, et olen nädala hilinenud. Teele läks pikk vabanduskiri ning õnneks võeti see ka arvesse.

Õppejõud, nimetagem teda B-ks on loengutes rääkinud rohkelt oma lapsepõlvest, keeleoskusest, harjumusest käia Keskturul ning juhtus, et teemat käsitlesime loengus vaid põgusalt.
Tema tarbeks kirjutasin essee. Minu eelmist esseed hindas ta "kõlbmatuks", väites, et kirjutada ma ei oskavat. Teise esseega pingutasin enam. Hankisin teemakohased katked andmebaasidest, tsiteerisin ohtralt ning sain keskmiselt korraliku hinde kätte. Too inimene olevat pika vihaga.

Ja enesele üllatuseks avastasin, et ongi semester läbitud.
Teise semestri ainetele registreerudes olen targemaks saanud. Õppejõu A ja B loenguid ma ei võta - üliõpilane on siiski inimene. Otsisin hoopis õppejõud C loengud süsteemist välja - C aitas mind A juhendatavaks tööks materjalidega ning selgitas teema 15-minutilise telefonikõne jooksul.