Lõunast põhja

Kolm "maal" veedetud nädalat möödusid liiga kiiresti ja lõppes ka nädalase mööndusega edasi lükatud tagasitulekuaeg.

Pakkimise-päevad on kohutavad. Ma tean inimesi, kes liiguvad samuti lastega ja nende pagas koosneb maksimaalselt kahest kotikesest ning paarist lisatarvikust.

Igatahes ajasin Mazdale taha meie kõrge Respo haagise ning pakkimise alustamisest asjade autosse tõstmiseni kulus kokku kuus tundi.

Laste mänguasjad ja raamatud jätsime enamjaolt maha. Võru-sõprade kingitused jäävad niikuinii reeglina maale. Kaasa võtsin kaks suurt mänguasjadega täidetud külmakasti, milles ühes sisaldus Ikea puidust raudtee ning teises legod.

Poiste toariided mahutasin kokku hiigelsuurde spordikotti ning enda omad üllatuslikult väiksesse seljakotti. Kooliõpikud pakkisin Ikea sinisesse ja sain ühe ääreni täis. Arvuti kolis arvutikotti ning sinna lisandus väline kõvaketas. Üks kotike hoidiseid ja teine sügavkülmakaupa, mis ruumipuudusel sügisel maale jäid. Mini vanker ja korv, milleta ei möödu ainuski lõunauni. Vankri alusvaip. Sügisesel koolivaheajal jäi maha ka Phil&Teds kahelapsevanker, millest vähemalt Midi tundub olevat välja kasvanud. Samas... suvel võiks Midigi tahta näiteks rannast tulles jalgu puhata. Igatahes kaasa see sai, kuigi mahamüümine ei ole veel lõplikult otsustatud.

Edasi. Kohvimasin. Kaks kotti toitu täiesti tühjana tundunud külmkapist. Notsu vaba-aja riiete kott, mis koolipäevadel oluline ei ole. Seejärel taas üks Ikea sinine, milles tagavara-õuekombekad ning vihmariided ja mu enda tagavarajope. Teine samasugune kott tagavarajalatsitega. Aastaaja poolest peaks olema talv, kuigi eilseni kandsime enamasti kummikuid. Ja siis veel kott erinevate mütside-sallide-buffide ja kinnastega. Jällegi - kuidas valida ostmiseks vaid üks, õige ja universaalne? Minil ja Midil on mõlemal kaks paari korralikke talvekindaid, lisaks veel kummalgi paar fliisvoodriga kummikindad. Kui lisada kummagi kummimüts vihmase ilma jaoks ning ilmastikukindlad mütsid ning õhemad mütsid plussviie tarbeks, siis pole vaja rääkida enam buffidest hoomamaks selle kotikese suurust... Igatahes olen ma pagasi kogumise suurmeister.
Kaasa võtsin ka Midi jooksuratta, mis nüüd tõesti viimasemast viimasele kõrgusele tõstetud.
Igatahes sai käru täiesti korralikult täis.
Ema lisas auto pagasiruumi oma spordikoti ning paar väiksemat, mis sisaldasid peamiselt jõulukinke.

Teele asusime vastu õhtut ning sõitsime halbades ilmaoludes üüratuma aja - kolm ja pool tundi. Esimene kolmandik kulges tihedas lumesajus ning autost suurema haagisega ma paarutada eriti ei julge. Tundub, et peale meie lahkumist läks eriti rajuks, kuna Tartus tankides saabus lõunast ärev kõne meie reisi kulgemise kohta.
Mis seal ikka kulgeda. Järgmisesse autosse, mis registreerimise ootel juba kodumaja ees seisab, otsin peatugede-telekaid, et turvatoolide elanikud igavusest ei hädaldaks ega pröökaks.

Koju jõudes näris Notsu pliiatsit. Kodutööna pidada ta kirjutama kirjandit teemal "Mina ja liiklusturvalisus". Mitu lõiku Notsu tekstist puudutas naelrehvide kasutusaega ja nende mustrisügavust, lisaks arutles ta ka lubatud sõidukiiruse ületamise tagajärgede erinevusi suvel ja talvel... Eks ikka need teemad, millest me pikkadel lõunasse kulgemise sõitudel rääkinud oleme.