Nädal Midiga

Esmaspäeval tundus väljavaade veeta nädal kahe koduse lapse seltsis lihtsalt kohutav. Pikemalt koos viibides minnakse tülli ja saabutakse ükshaaval kaeblema. Suurem väljendab end verbaalselt ja väiksem näitab näpuga ja halab omas keeles. Ja aeg-ajalt hammustab keegi ja leebematel juhtudel tõugeldakse maja ainsama mängukõlbliku auto pärast.

Võttes arvesse, et mul on jätkuvalt tegemata üks eelmise semestri võlg ja iga nädal lisandub ka kohustuslikku kirjandust, ei tundunud olukord üldse suurepärane.

Üllatuslikult sujub lastega kodusolemine mõnusamalt kui kuu tagasi ehk aastavahetusel.

Esmaspäeval käisime kelgutamas. Midi nõudis esmalt hüppemäe tagaküljele. Avastas seal liivamäe olevat ja ronis vapralt kelk järel lohisemas üles. Ise kiitis, et üldse pole libe ronida. Istus siis kelgule ja... kuidagiviisi pigistas end ka alla lükata. Siis palus häbelikult, et läheksime teisele mäele.

Kodusel pumbajaama mäel oli lund õnneks enam. Rõõmu kelgutamisest jagus ka teisipäevaks. 

Midi lõunauned õues vankris kestavad harilikult kolm, mõnikord ka neli tundi või enamgi. Midi magab harilikult tunnikese. idi uneajal ma õpin ja teen õhtusöögi ja Midi ärgates me mängime. Emps saatis mu lapsepõlve lauamängud ehk siis midagi kolmekümne viie aasta tagant. 

Konstruktor, kus mutrivõtme, haamri (!!!) ja kruvikeeraja abil tuleb mutrite, kruvide ja abidetailidega kokku panna erinevaid sõiduvahendeid. 

Klotsid, mis näevad välja nagu kõver Lego ning kus tornkatusega maja tegemiseks tuleb plastikut kõvasti painutada. 

On ka aegumatumaid asju. Kaardiloto, kus originaalis tuleb öelda looma nimi kokkulepitud keeles (valikus vene, saksa, prantsuse, inglise ja ... leedu) ja asetada see papist pildikaardile. Midi on omandanud tundmatust allikast igasugu loomi: pingviin ja krabi ei meenu mulle kodustest loomaraamatutest aga sääsk seevastu on järjekindlalt sipelgas. Ja õnnestunud valiku peale hüüab Midi jesss! ning tõstab võidukalt käe.

Midil on tekkinud värske huvi pusletamise vastu ning me pakime lõputult kokku pusleraamatut vaala ja delfiiniga. Ja loeme nende uimi kokku.

Midi tahab tähti vaadata, kuid kastitäis minuaegseid puidust klotse pakub poistele huvi vaid torni ehitamise mõttes ning "Poiste aabits" on kuskile kadunud - lõunasse ununes ehk.

Vahepeal tuuritame üheskoos autoga poodi ning Midi nõuab järjekindlalt "ledeliläätist" ehk siis äraseletatult Väikese Tomi pulgajäätist, kiites ennast heaks poisiks olemise eest. 

 "Tuulerõuged", mille kõikse hullemaks tüsistuseks on rohelised täpid kehal, võivad ka päris toredad olla.