Rohelisekirjuna täpitaudis

Reede õhtul Midi lemmipluusi pidžaama vastu vahetades ehmatasin ta allergiliselt täpiliseks muutunud kõhtu vaadates. Hetk hiljem nägin seljal ka villi ning ohkasin. Lasteaia harilikult suletud siseuksele on juba mitu nädalat kleebitud umbes neljateistkümnese punktiga trükitud lakooniline tekst "Meil on rühmas tuulerõuged". (Ma poleks seda iial märganud, kui uks poleks ühel päeval avatuna seisnud.) Kuna Midi oli nii või teisiti juba nakkuskoldes viibunud, loobusime me võitlusest ning jätkasime lasteaias käimist.

Midi oli nii reedel kui ülejäänud nädalavahetusel õnneks palavikuvaba ning tavapärast igapäevast vennatappu arvestamata ka heatujuline. Valasin täpid üle mentoolpiiritusega ja tilgutasin lusikale allergiarohtu sügelemise vähendamiseks. Suuremaid tipsutasin sääsepunnide sügelust leevendava geeliga. Laupäevase hommiku veetis Midi lilla veega täidetud vannis ehk siis vannivees, millesse lisasin kaaliumpermanganaati. Laupäeva õhtuks kogus end Meesisend ning väitis, et tuulerõugete punne suisa tuleeb briljantrohelisega tupsutada.
Midi protesteeris ägedalt, et ta ei taha selline ega veelgi vähem rohelisetäpiline olla. Meesisend väitis, et leopardilt pole ka keegi küsinud ning tema peab terve elu täpilisena ringi jooksma. Ma olin sunnitud maalimist jätkama.
Täna hommikuks polnud lisandunud ainsatki täppi ning too ainumas villgi oli kadunud. Midi nõudis vanni täppe maha pesema ning mul ei olnud põhjust sellest keelduda. Aga õhtul saabus jällegi Meesisend oma briljantrohelisega ja me alustasime otsast peale.

Vahemärkusena meenus, et Notsu põdes tuulerõugeid Egiptuses staažika lasteaialapsena. Keset südatalve päikese all puhates ahvatlesid meid kohalikud punased maasikad ning sõime neid igal võimalikul juhul kuniks lapse nahal maasikaallergia :) välja lõi. Nii mina kui meedikust sõbranna ohkasime õnnetult ning tegime rannas pikemaid päevi ja saatsime "allergiku" soolasesse vette "nahka ravima". Tegelik haigus selgus alles tagasi koju jõudes, kui perearstilt allergiarohtu küsima läksin. Loodetavasti on tolle puhkeala kiptlased tänaseks tundmatust taudist üle saanud.

Aga algav nädal saab olema igav. Kui laupäeval kelgutasime veel hüppetorni tagusel mäeküljel, siis tänaseks oli see lumevabaks liivamäeks sulanud. Veidi veesegust lund leidus teisel, kodu ja turu vahelisel mäestikul. Sula jätkudes kaob imekiirelt aga seegi. Inimeste hulka aga rohetäpilisi kahjuks ei oodata. Karantiinis.