Ise lubasin meie võrokestest külalistele olla autojuhiks peole ja tagasi. Teadagi, parkimisprobleemid. Õhtuse peolesõidu kavandasin Valge tänava kaudu. Parkimiskohtad lõppesid juba Lasnamäe kanalis... Suurim üllatus tabas sadakond meetrit enne tupikut, kus teeäärsel murul rohetas vaba parkimiskoht, millel mu keskmisest mahukamale tranduletile lahedalt ruumi jagus. Seega sattusin peole täiesti juhuslikult - kodustes riietes ning jalas Notsu roosad suure lillega plätud.
Ühislaulmisega kaasnevast ühistundest kirjutavad meediaväljaanded juba mitmendat päeva. Mina vaatasin aga tüdrukuid. Need kaheteistaastased olid kogunenud kooli juurde juba enne keskpäeva. Ühel neist oli selja taga juba kaks tantsupeoetendust. Ühiselt liikusid nad Harju tänavale, praadisid päikeses tunnikese ennne kesklinnast Lauluväljakule kõndimist. Peale kõhutäit suppi ootasid nad mitu tundi kontserdi algust. Pakkusin Notsule kojutoomist, millest ta kategooriliselt keeldus. Laupääevane kava sisaldas klassikalisi koorilaule. Oh, ma ei usu, et nad neid youtube´ist otsivad! Aga nad kuulasid ja nautisid. Ärkamisaegsete laulude juures haarasid ühiselt sõnade raamatu. Keeruliselt kõrge "Koit" - sära tüdrukute silmades oli väga eriline.
Vaatasin tüdrukuid mõeldes nende tulevikule. Kelleks nad saavad? Kuhu elu neid õppima - elama viib? Kas nad tulevikus üldse mäletavad, kuidas üksteise kaenla alt kinni hoides ning rütmis end kõigutades ühiselt laulsid?
Pühapäeval nägin neid vilksamisi teleriekraanilt - laulvates lastes peegeldus elurõõm ja sära.
Mulle meenus, et rongkäigupäeva hommikul helistas kolmandat kümnendit võõrsil elav õde ning soovis Notsule jaksu marssimisel ning kenasid peoelamusi. Olin kiire päeva saginas unustanud tädi head soovid edastada.
Sel hetkel taipasin, et kuhu saatus neid tüdrukuid ka ei viiks, laulupeol kogetud Väga Eriline Tunne jääb neis kestma.
Ma ka loodan, et jääb!!! Seepärast viisin ka väiksemad jõmmid vaatama, kuidas Suur Õde rongkäib ja laulab.
VastaKustuta