Porgandid. Tallinna-kodus meil ükski allapoole paisuv juurvili hoolimata liivasest pinnasest ei kasva. Pole kunagi kasvanud hoolimata erinevatest katsetustest ei minul ega ka lähimatel naabritel. Seega on redis, porgand, kaalikas, peet välistatud. (Aga see eest kasvab mul kartul. Üks taim. Juba kolmteist suve. Igal sügisel saan ühe söögikorra jagu ja kevadel on ta ikkagi uuesti kohal. Asukoht otse maasikapeenras, kus kunagi paiknes pool aeda enda alla võtnud kompostilasu.)
See-eest lõunaosariikide viljakas pinnases, kus vihmaussidki sama jämedad kui laste väike sõrm, kasvab absoluutselt kõik, mis mullale kukub. Valetan - selle aasta kehv juuni hävitas siiski üht-teist.
Esimesel lõunaosariikide aastal katsetasin üht ja teist, panin maha mõne meetri porgandeid, mis kasvasid täpselt nii suureks kui pakil ette nähtud. Vaimustusin ja järgmisel aastal külvasin juba kümmekond meetrit. Ja eelmisel aastal veel lisaks ka pastinaaki ja porgandit kasvuhoonesse ja teisele peenrale ja pisut jagus kolmandalegi.
Sellel suvel meie aiamaalapp vindub - kiire mai, kehv juuni ja kuhugi kadunud juuli. Ometi on kiiruga maha pandud porgandid kasvanud juba pakil ettenähtud suurusesse.
Üks suurem ja kaks väiksemat paari jalgu astuvad mitu korda päevas üle kõrvitsa ja meloni porgandite suunas. Suurem õpetab väiksemaid harvendama, mitte järjest tirima. Ja pikkade roheliste vartega oranzid viljad muudkui krõmpsuvad. Ja vahepeal "ununevad" varred võrkkiige alla ja päevitustoolide äärtele.
Eile õhtul Tallinna-.teele asudes oli Notsu endalee teemoonaks taas porgandeid võtnud, kuid ainult iseendale. Ja Midil jätkus nuttu. Jätkus kohe nii palju, et pöördusin tagasi, tõmbasin peotäie porgandeid üles, avasin pesemiseks uksed ja alles seejärel alustasime uuesti sõitu. Muide, vähemalt kolmetunnine teekond lõunast põhja kahe väikelapsega meenutab lennukisõitu, kus reisijatele jagatakse toitu, et nad püsiksid rahulikud ja keskenduksid millelegi konkreetsele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar