Neljapäev, 4. september 2014

Kassitapja, vihkan sind...

Sina, alatu inimene, kes täna kella 20 ja 21 vahel sõitsid väiksel ja vaiksel Põhjakaare tänaval, minu kodumaja küljel julmalt otsa minu punasele kassile, ole igavesti neetud. See koht on otse kurvi taga ning suurim arendatav kiirus saab olla väiksem kui  jalakäijal. Mu flegmaatikust kass pole eales hüpanud sõiduteele ja allaajamiskoht paikeb tee ääres. Ka ei usu ma, et kassi auto alt läbi käimist kuulda ei olnud.
Mu kolmest lapsest keskmine nuttis end magama ja suurim ei saa nutu pärast ikka veel uinuda.


***
Keegi naine, kahe lasteaiaealise lapsega, koputas mu uksele ja andis juhtunust teada. Ma tänan teda mõttes. Me niitsime vahetult enne muru ja ilmselt põgenes Miu müra eest.

Miu võitleb oma elu eest loomade kiirabi kliiniku intensiivis ning mulle homse hommikuni osutavate teenuste eest esitatud arve on umbestäpselt sama suur kui mu pere terve kuu söögiraha. Kass sai trauma pea piirkonda ning tal on roie kopsus, sinna koguneb ka naha-alune vedelik ja veri. Röntgenpilt ei näita augu suurust, kuid väikesed augud paranevad kassidel ise, suured... ei ole elukõlbulikud. Kuna alatu inimene sõitis salaja minema, jõudis kass ka alajahtuda. Järgmised 48 tundi otsustavad...

Ilmselt võib mind pidada nõrgamõistuslikuks, kuid ma võtsin vastu otsuse proovida, hoolimata kõigest eelkirjutatust. Arstid, kelle jaoks olen ma lihtsalt üks klient, ütlesid, et alati on mingi võimalus... Ma ei otsustanud nii vist iseenese pärast, mõtlesin lastele. Mõtlesin Notsule, Midile ja Minile. Ja mõtlesin sellele ammusele päevale kui Miu otse Maardust, prügikastidest, meie juurde jõudis. Ma ei suutnuks proovimata jätmist endale andestada...


edit: kell 3.19 öösel helises telefon. Helistaja oli kliiniku arst. Meil ei ole enam kassi.

 Ravi alustamise esimestel tundidel läinud raskest seisust hoolimata lootustandvalt. Seejärel pööras aga ootamatult halvemuse poole ning hoolimata elustamisest kass suri. Lapsed ei tea ja ma ise ei suuda voodist tõusta, kliinikusse minemisest rääkimata.

edit. Notsu helistas koolist ja küsis. Ma ei saanud talle öelda.

6 kommentaari:

  1. Inimeste julmus on uskumatu. Ma hoian väga- väga pöialt, et kõik läheks hästi...

    VastaKustuta
  2. Kui me ei suuda loomi ja elusat loodust austada, kas meil jätkub siis hoolivust kaasinimeste vastu. Või on sattunud haiged autorooli?

    VastaKustuta
  3. Väga kurb :(, kahju, et nii alatuid inimesi on olemas.

    VastaKustuta
  4. Minu kass suri niiviisi, aasta eest 20. septembril. Süüdistan ennast.

    VastaKustuta
  5. Haige maailm ja haiged inimesed selle sees, meile liiga lähedal. Tunnen kaasa ja olen olemas. M

    VastaKustuta