Leinapalagan

Sõitsime laubaõhtul Notsuga kinopiletite vautšereid piletiteks vahetama. Rannavärava mäest möödudes juhtis teismeline mu tähelepanu seal toimuvale üritusele - laheeee, lähme vaatame!
Aja jooksul, mis mahtus auto parkimise, kinopiletite ostu ja parklast ärasõiduni, tegin talle lühiülevaate sellest, mis juhtus kaheksa aastat enne tema ajaarvamise algust.
Olin ju isegi üsna laps - üheksateistkümne-aastane, lõpetanud kevadel gümnaasiumi ning jäänud soovitud erialal joonealuseks, ei tahtnud ma minna õppima ka mittesoovitut. Töötasin ühe hiiglasliku hotelli restoranis ettekandjana. Olin eelmisel õhtul lõpetanud vahetuse kell 23, et uuel hommikul jätkata kell 6. Uudis jõudis minuni varakult. See oli pikk päev - mu toonased kolleegid, pikaajalised hotelli- ja restotöötajad, ahastasid oma sõprade saatuse pärast. Ma ei kaotanud õnneks kedagi väga lähedast, kuid see ei tähendanud, et juhtunu minust mööda läinuks.

Ja me läksime Notsuga Rannavärava mäe alla, mälestusmonumendi juurde. Reede hommikul trammiga mööda sõites imestasin suure hulga oranzides vestides heakorratüütajate üle, kelle tööd abistas kaks veoautot.
Hämaras õhtus helises vali muusika - liiga vali mu vaikust armastavate korvade jaoks. Üks mammi haaras mu käest ja soovitas minna valguspulka võtma - tasuta saavat, nende hukkunute mälestuseks tuleb panna, sinna muruplatsile. Mammi suunas käega mind telgi poole. Muusika oli vali ning ma ei kuulnud kõike ta räägitut. Mäel helendas lillakasroosa telk ning mäe all paiknesid murusse torgatult segamini sinakasvalged valguspulgad. Uudistesaate juht ja ta meeskond valmistusid võtteks. Ühtäkki tundsin end olevat sattunud justkui mingile peole, olles ise vales rõivastuses ja meeleolus. Võtsin lapsel käest ja läksime auto juurde. Taamal, monumendi lähistel helendasid tavaliste inimeste toodud küünlad.

Võib-olla kedagi on õpetatud leinama, kuid mind mitte. Mäletan end juba väikelapseeast saadik olema kaasa võetud ärasaatmistele - ju polnud mind kellegi hoolde jätta. Ma olen mälestama õppinud matkides - seisti vaikides, silmad maha suunatud ning süüdati küünlad. Ilus värelev tuli oli justkui kergendus.
See laubaõhtune üritus, valguse ja muusika ühine väljund kõlas pigem meluna laeva baarides. Ma ei oska ega taha sellest aru saada.

Sõitsime koju. Vastasin koduteel Notsu kümnetele küsimustele - temas on lapselikku siirust ning noorusele omast protestivaimu. Miks? Miks ei uuritud ega uurita? Miks ei tahetud ega taheta teada? Miks seda, kes on päriselt süüdi, üles ei otsitud ega otsita? Ei tea, lapseke, ei tea...  Ajad olid teistsugused, ka inimesed. On liikvel legende. Lohutasin, et salastatud dokumendid avalikustatakse ja tema vast saab vastuse, olles umbes kuuekümneviiene. Manitsesin teda mõtlema neil hetkedel ka minule - kes ma oleksin peale üheksakümne ning tahtnuks samuti tahtnud tõde kuulda.

Peale laste magama saatmist istusin ma hilise öötunnini ärkvel ja põletasin küünalt. Mõtlesin nooruspõlve tuttavatele, kelle nime hukujärgselt nimekirjadest leidsin. Ei mingit muusikat ega installatsiooni. Vaid vaikus ja mälestused.