Vargad, karud ja lugemisoskus

Kõiki halbu ja veelgi halvemaid juhtumeid üles lugeda enam ei jaksa.
Lõunaosariikides käisid näiteks vargad - kahju lugesin esimese hooga kokku pea 4000 euro eest. Lisaks kadusid kõik majapidamise võtmed võtmekapist ning kõik lukud kuulusid vahetamisele.
Mis järgmiseks?

Esimene tunne oli šokk. Umbes pooleks tunniks halvas ümbritsev täielikult. Ma ei suutnud maksta pangakaardiga lõunasöögiarvetki. Järgmine pooltund kulus ahastusele. Kolmandal asusin tegutsema. Ja paraku tuli tegutseda üksi, sest Meesisend suutis osa päevast istuda pea käte vahel ja kalapilgul monitori vahtida.

Täna, mõned päevad hiljem suudan ma öelda, et need olid vaid asjad. Esimest korda avastasin seda teel lõunasse, kui Käreveres tee mitmekümne meetri ulatuses autojuppe täis pillutud oli. Täpsem arusaamine, mitu sõidukit selles kokkupõrkes osales, saabus alles massimeedia vahendusel. Õnnetusejärgsest ummikust läbi venides mõistsime, et mõnede inimeste päev oli meie omast kordades hullem.

Lõunakodus ootasid meid sõbrad. Meesisendi parim sõber, suurte kogemustega endine kriminalist, oli kohal kui tema endised kolleegid jälgi otsisid. Pedandina vaatas ta üle, et kõikidest võimalikest kohtadest sõrmejälgi otsitaks. (Leiti vaid täppidega töökinnaste jäljed) Ta korraldas mu kaugjuhtimisel tellitud aknaraamiparanduse kohapealse osa ja tasus ka esitatud arve. Ja ootas meid keskööni ning pakkus, et jääb hommikuni. Meie armsad naabrid, mõlemad Meesisendi lapsepõlvesõbrad, olid majapidamise esmaselt koristanud - toppinud kappidesse tagasi sealt väljapillutu, sulgenud kapiuksed, puhastanud jäljed ning maja küttesse lülitanud.
Me jõudsime kesköö paiku - meid oodati. See hea ja soe tunne ületas halvad emotsioonid. Kui jätta kõrvale praktilised tegevused nagu kohtumine uurijaga, vestlused naabritega, sõrrmejälgede pulbri puhastamise aknalt jms, olnuks imeline nädalavahetus.

Ma tahaksin näha seda inimest, kes meie koju trügis, tehnikalt perefotod ja mänguasjakastid tõstis ja seejärel aiakäruga asjad autodesse vedas. ma ei suuda ette kujutada, missugune selline inimene välja võiks näha. On tal ikka kaks kätt, kaks jalga ning keset nägu nina ja suu? Või on ta pigem monstrum, konstrueeritud robot? Aga ma ei paina end selle mõttega. Me peame edasi elama. Nüüd on lihtsalt üks igakuine püsiarve, valveteenuse eest, enam tasuda.

***
Aga maailmas on rohkem siiski head, ma ei väsi seda kõige kiuste uskumast
Midi ja Mini said uuest lasteaiarühmast lillakassinised pisikesed karud, "Kiusamisest vaba" projektiga ühinenud rühma pehmed loomakesed. Notsu lubas mõlemale karukesele rõivad selga heegeldada. Poisid võtsid aga kumbki oma karukesed õhtul kaissu ja pugesid voodisse. Ma olin hämmingus. Esiteks ei armasta Midi uusi asju. Teiseks ei armasta ta üldse kaisuloomi. Kolmandaks oli õpetaja kirjutanud karude tootjasildikestele omanike nimed. Midi haaras esmalt Mini karu, vaatas silti ja ulatas vennale. Siis vaatas teise karu silti, ütles, et sinna on tema nimi kirjutet... Tundub, et suurest õest Väikese Notsu antud õppetunnid kirjatähtedest on vilja kandnud ning Midi oskab oma nime "lugeda".