Hommik äratas meid rõõmsameelse ja mahlateoks valmis vanaisaga akna taga. Hoolimata ägedast protestist raputasime siiski suurte puude latvu, turnisime tüvedel ning pressisime veel ühe laari. Jeah, selleks aastaks on see läbi. Õunatöötleja õhtupalve võiks kõlada, et armsad õunapuud, palun ärge järgmisel aastal olge nii saagikad.
Õhtul kuueks suutsin Meesisendi ära rääkida seenel sõitmiseks. Lubasin pühalikult olla roolis ning temal kõrvalistmel lahkesti purgikest õlut libistada. Meesisend mäletas oma vanemate seenelkäigu kohti, kõneldes ühtlasi sügiseti soolaseentega ääreni täidetud hiigeltünnidest, mida kevadeti puutumatult sealauda taha maha kallati. Lõunas ei ole pikki sõite ning seitsme paiku asusime mõne kilomeetri kaugusel Piusa liivakoobastest. Sellest metsast korjasime mõni aasta varem kukeseeni. Järgnenu on nagu laisa linnaseenelise unelm - poole tunniga korjasime umbes viiekümne meetri raadiusega alalt kaks korda pool korvi kukeseeni. Meesisendi kõrval kuuseriisika korjamiseks kummardades uuris too, kas ma tõesti korjan riisikaid samuti. Selgus, et ta oli künkal kasvanud riisikahunniku just ära põlanud. Lohistasime Mini ja Midi mäkke ja paarikümne minuti järel olid korvid täis. Kaks kaunist punapuravikku lisandusid teel autoni.
Talvevarud täiendatud - kolm liitrit kase- ja männiriisikate marineeritud segu. Pool liitrit marineeritud kukeseeni (külmutatult on minu meelest kummimaitselised) ning karbike külmutatud kuuseriisikaid omas mahlas.
Korjasin üles ka peedid ja kaalikad, viimased kurgid, päevalillepead lindude talvetoiduks ning tomatid. Eksootilistest ellujääjatest saabus ka üks lillkapsas, mõni brokkoli ja rooskapsas. Huvitavatest köögiviljadest kasvatasin sel aastal lehtpeeti. Vaja veel korjata empsule moosipihlakaid ning mõned kotitäied kuldrenette. Ja seejärel tuleb kogu tavaar mahutada bussi ning järelhaagisesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar