õunauputus

Kevadel õitsesid meie lõunaosariikide kuus õunapuud head õuna-aastat ennustades. Jahe juuni ja tuulised suveilmad raputasid suure koguse "pabulaid" maha - alustasime õunakookidega juba südasuvel. Lootsime, et õunu jagub vaid jõuluks, säilituskastidesse korjamiseks. Tutkit!
Need kuus igivana ja päratusuurt õunapuud on otsustanud anda endast maksimumi ja seisavad taas lookas. Õunad neil... nõukogude-inimese õunapurustaja tarbeks tuleb iga õun lõigata neljaks ja siis toppida (loe: suruda)  masinasse. Erilist saaki annab martsipanilaadne tundmatu sort, mis varasemalt vaid kesist saaki pakkunud,

Õunu on meil hoolimata looduse usinast hävitustööst võrreldes eelmise aastaga vähemalt sama palju. Eile hilisõhtul asusin kokku korjama mahakukkunuid ja sain kaks kuhjaga liivakastitäit. Üks pestud, teine pesemata. Ääreni on ka kõikvõimalikud muud nätsikud, potsikud, kausid, panged. Ja puu otsast raputamiseni pole veel veel isegi jõudnud, Nagu viimasel kolmel aastal sajab tänaselgi õunamahlapressimise päeval traditsioonilist keskmise tugevusega vihma.

Sellel aastal teeme me aga teisiti. Ma ei vea enam Tallinna kottide kaupa õunu ega helista ega paku neid. Ka ei villi ma õunamahla iseendale üle 100 liitri, sest rohkem ei ole meil säilituspurke. Kõik liigsed õunad leiavad koha aiataguses kompostihunnikus. See ei tähenda kaugeltki mitte kitsidust. Vastupidi - toon ja jagan kõigile, kes soovivad, rõhk siis sõnal "soovima". Oleme pühabani vähendatud vägedega ehk mina, Meesisend, Mini ja Midi lõunas ja õunasoovid on igati teretulnud.