Järjest kummalisemaks läheb. Hilisel õhtutunnil, kui hullumaja puhvet täies ulatuses põõnas, istusime Meesisendiga kumbki oma ekraani süvenult alumise korruse punasel sohval. Meesisend märkis, et nägi väljas klaasukse taga kassi - võõras süsimust kass vaadanud terrassiuksest sisse ning kadunud tagasi pimedusse. Ma ei tea naabritel olevat süsimusta, küll üht karvast pleekinudmusta ning naabrinaise musta-valgelapilist Lillit. Meesisend väitis, et polnud kumbki ning irvitas, et ju on minu seesamune kunagine süsimust naasenud.
Süvenesime uuesti ekraanidesse.
Köögist teed tuues nägin teda uuesti - süsimust, mõne valge kurgualuse karvatäpiga kass vaatas suurte roheliste silmadega mulle otsa. Ma võinuks mürki võtta, et tegemist oli mu ku kunagise süsimusta Bläku klooniga. Kass kadus öhe. Käisin küll tiiru õues ja kutsusin, aga ei midagi.
Mitte, et ma ebausklik oleks, aga siiski...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kusjuures mina ükspäev just nägin ka siin ühte musta kassi liikvel. Ei tea ka, et kellelgi lähikonnast oleks, sellepärast imestasingi...
VastaKustutaMeil Tartus (A Haava tn 2 või 4) ka kummitas. Elasime koos - kolm füüsikatudengit - ja kõik reaalselt nägime ja tajusime, et kummitab. Sellega harjub ära ja sa võtad seda kui oma kodu eripära, veidi kõhe on, aga natuke oled uhke ka - mul pole siin niisama maja, vaid ajalooga, kummitustega!!!!
VastaKustutaMul pole meie Tartu kummitustele endiselt mingit selgitust ja neile mõeldes on ka nüüd, 20 aasta hiljem, veidi kõhe.