Küünlad Reaali müüril ehk hüvastijätt õpetajaga

Kui ma 1991. aastal tagasi oma kooli astusin, anti värskete "kümnendike" kolmele klassile klassijuhatajateks kolm meesõpetajat. Arvestades tänaseni jätkuvat naiste ülekaalu selles ametis, oli see piisavalt harukordne.

Kolm noort meest - a-poisteklassi juhtis umbes kahekümneviiene matemaatik-informaatik, b-tüdrukuid kristuse-ealine eesti keele ja kirjanduse õpetaja ja kolmandat, c spordikaid... piinlik tunnistada, kuid ma ei tea oma klassijuhataja sünniaastat. Me olime tema teine juhatav klass - alla kolmekümnene oli toona temagi ning õpetas samuti eesti keelt ja kirjandust. Kolme vahva õpetaja ettevõtmisel oli meil särtsakas gümnaasiumiaeg.

Täna saadeti Tallinna Reaalkooli sööklast viimsele teele minu paralleelklassi juhataja, õpetaja Raivo Kuusk. Süütasime mälestusküünlad tema 57. sünniaastapäeval.

Meenutati nii muusikas kui mälestustes, palvetati. (Üllatuslikult pärines üks vaimulikest meie oma vilistlaste hulgast, lõpetanud 1992) Räägiti kärbitud tiibadega aatemehest, keerulise eraeluga ideaalides loojast, kellel ei võimaldatud maailma paremaks muuta. Jah, ta oli tõesti erakordne õpetaja, erakordne oma tunnetuses. Suhtumas igasse õpilasesse kui indiviidi, mis post-nõuka koolisüsteemis oli  mõeldamatu. Otsimas seda sädet, mis tooks õpilase keele ja kirjanduse juurde. Me kutsusime teda kas eesnimepidi või perekonnanimepidi, kuid kindlasti sina-vormis, tema enda soovil. 

Härrasmehena kandis ta alati ülikonda, sageli vestiga. Halli. Oli aeg, kus koolivorm oli värskelt möödanikuks saanud ning kõikjal domineeris võimalikult välismaine ja värvikirev. Selle taustal mõjus pika tumeda mantli ja kaabuga noor meesõpetaja teistsuguselt, märgatavalt. Nagu ka teised meessoost reaalikad, igapäevased ülikonnakandjad.

Mul on kahju. Eelkõige sellest, et täna räägiti õpetajast suure algustähega, meenutati konkreetseid situatsioone, nenditi Raivo olulist panust eesti keele grammatikasse...kuid samas olnud ta väga üksik ja hüljatud, kogu oma jõulise ja eduka klassi taustal. Nagu ütles ürituse korraldanud paralleelklassivend - Raivol on oluliselt rohkem sõpru kui ta eluajal arvas olevat.

Tema lahkumine oli nukker ja kuulsusetu. Ärasaatmise organiseerijaks ja lähedasimateks oli toosama klass kahekümne aasta tagant. 

Mina jäin talle tänuvõlglaseks võimaluse eest see kool lõpetada - õppealajuhatajana oli ta õiglane ja otsekohene. 

Süütasin tänutundes Reaali müürile küünla ja meenutasin. On äraütlemata hea tunne kui on, mida mäletada. Ja õpetajad elavadki ju edasi oma õpilaste mälestustes.