Laupäev, 7. veebruar 2015

Uute suuskade lugu

Läksin Järve Sporlandi Notsule võistlussuuski soetama. Treener teadis rääkida, et suuskade soodustus on -60% ehk siis keskpärase treeningusuusa hinna eest saab omandada vägagi korraliku võistlussuusa. Ja saadaval olevat ka plikade lemmiksuusk Fischer.

Nagu sellistel puhkudel ikka selgus, et vajalikku pikkust ei ole. Oli pakkuda klassikasuuska. Oli pakkuda pikemat vabastiilisuuska, igasugust harjutussuuska. Oli pakkuda lühemat vabastiilisuuska ja korralikku klassikasuuska võistlemiseks. Aga 185-187 cm vabastiili võistlussuuska njetu. (Olgu-olgu, viiesaja-euroseid ma ei vaadanud, sest Notsu tase vastab tubli treeneri käe all viimistletud hea stiiliga harrastussportlasele)

Pika otsimise järel leidsime paari Madshuse, millel sobisid nii klass, pikkus, stiil kui ka hind. Müüjapoiss tõmbas nina kirtsu ja ütles, et seda suuska enam ei toodeta - järelikult ta nüüd niiiiiii hea ikka polnud. Treener telefoni teises otsas arvas, et tegemist on igati sobiva suusapaariga. Võtsin suurest leidmisrõõmust Minile ka uue paari lastesuuski, pingviinidega.

Mõtlesin, et... kui ma ise ühel päeval jalad kõhu alt viitsin välja vedada ning teisel pool tänavat suusad alla panna, siis on tegemist hea valiku suusaga.

Suuski autosse toppides hakkasin aimama, et tegemist ei ole ikka Väga Hea Ostuga. Nimelt on suusad... helesinised, Notsu aga tuntud pirtsutaja. Kõlab totralt, aga need kaks tundi, mis jäid lapse koolist tulekuni ma põdesin. Kujutasin ette teismelise pöörlevaid silmi ja öökimisega arvamust avaldavaid Tõelise Pubeka häälitsusi. Hingasin sügavalt ja lubasin endast mitte välja minna.

Suureks kergenduseks haaras Notsu õnnelikult suusapaari, kaalus neid käe peal, takseeris pikkust, ninasid ja tunnistas mu "valiku" suurepäraseks - sõita sobivat nii Fischeri kui Madshusiga. Värvist polnud mingit juttu :)

Kõlab vanainimese meenutusena, aga hoovil kuuris asuvad minu lapsepõlve suusad, millega Notsugi tegi oma esimesed katsetused. On tõrvalõhnalised Visu Tillu, Pisi-Visu ja Visu Mini (Edasi ma peast ei mäleta). Kui eelmine suusapaar väikseks jäi, osteti (või äkki olid ka suusad defka ja ema pani nende hankimisel oma tutvused mängu?) uued, pikkusele vastavad suusad ja suusakepid. Ja varustus tipnes pubekaeas saadud poolplastikutega Tallinn. Suusatamine tähendas rõõmu koos emaga nädalavahetusel Pirita metsas sõitmisest. Ei mingit värvide ja brändide pillerkaari suuskade, retuuside, sooja pesu, saabaste ja tont veel teab mille osas.

Või on mu emal siiski õigus, et Notsu on üks üdini ärahellitatud tüdruk? Või elan ma tema peal oma nõuka-aegset lapsepõlve välja? Oh aegu, oh kombeid...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar