Midi & Chima

Hetkel kui leppisin, et Midi oli ja on teistest erinev, muutus maailm kergemaks ja õnnelikumaks. Viimased pool aastat ei ürita ma suruda teda raamidesse, kuhu ta oma impulsiivsuse, samaaegse häbelikkuse, nutikuse ja suure isikliku ruumi vajadusega kuidagi ei mahu. Paari tuhande läbi töötatud lehekülje järel loobusin lugemast ka raamatuid ja käsiraamatuid autismist ja autistidest ning nippidest nendega hakkamasaamisel - klassikalise autismiga ei ole Midi näol õnneks tegemist. Ka mitte Aspergeri sündroomiga. Küll leidub temas autistlikke jooni, millega meil, pereliikmetel, tuleb arvestada. Mis aga, peamine, ma ei peida enam piinlikkusest silmi kui ta oma rahutul moel võõrast, enamasti negatiivset tähelepanu tõmbab. Ja manitsevaid "heategijaid" suudan juba täitsa kenasti ja viisakalt tänada tähelepanelikkuse eest, naeratusega. "Uues", nüüdseks juba "vanas" rühmas läheb Midil hästi - ta on sotsiaalne, omab sõpru ja on igati nagu iga teinegi laps. "Siniste karude" projekt õpetab talle empaatiat ja oskust põhjendada. Ja hommikuringis, eelmisest päevast rääkides, olevat Midi juba julgem. Kõrgendatud turvatunde vajadus - uued olukorrad ei sobi talle. Muidugi peenmotoorika, millele juhtis tähelepanu teraapiasavi juhendaja.

Peenmotoorika arendamine on ju nii lihtne - muudkui vooli, joonista, värvi, sordi nööpe või seemneid hunnikutesse ja voila! näppudel tööd. Reaalsuses need tegevused Midile ei meeldi ja mingit praktilist vajadust või ägedat tulemit ei ole.  Või siiski. Lasteaias hakkasid kollektiivse joonistamise käigus paberile ilmuma "peajalgsed" - ringid, mille küljed käed-jalad ja keskel silmad, mille all rõõmsalt naeratav suu. Viimati kohtasin lasteaia näitusetahvlil isegi guaššidega joonistatud linna ja olin väga-väga rõõmsalt üllatunud.

Hetkel on Midi maailma hõlmanud robotid. Isekõndiv robot, kivirobot (kuskilt lasteaia seltsielust pärinev hoomamatu tegelane), multikas "6 kangelast" (või midagi sarnast), koolakinost saabunud kokatopsid eemaldatavate temaatiliste kujukestega. Ja lõpuks jõudsime sujuvalt Lego Chima- sarjani, kus karbi peale kirjutet "8-14 aastastele". Õhtuti peame kahekesi "kvaliteetaega", ehk võtame poolelioleva töö karbist välja, juhendi ette, valame tükid läbipaistvasse kaussi ja hakkame pusima.

Esmalt vaatame juhiselt, mis number pildiga on tegemist. Järgmisena uurime, milliseid tükke vajame. Kolmandana täpsustame iga tüki arvu. Neljandana vaatame jooniselt kuhu ja kuidas tükid haakida. Viiendana toimub kokkupanemise protsess. Kui esimesed osad on minu kui lapsevanema ekstrahobi Midi huvi numbrite vastu arendada, siis tükkide haakimine on päris keeruline ja nõuab nelja-aastaselt tõsist sõrmede tööd. Aga motivatsioon on meeletu, kannatust jagub enam kui aega (kell 20,30 teatab äratuskell "pidsikute" (termin Notsu teismelise-sõnavarast) selgapanemisest) Ma väga loodan sel peenmotoorika harjutamisel ka keskendumise jm arengule kasu tõusvat.
Lõhkuda Midi valmistatut ei luba. Juhendita klotsid oleks tema ja ilmselt ka minu jaoks lihtsalt hunnik jubinaid. Ja nii ma muudkui ostan Chima-sarja ning kirun, et võiks olla olemas ka legokogu nagu on raamatukogu. Kui muidu ei saa, siis kasvõi saatekirjaga või isikliku abivahendi kaardiga, peenmotoorika arenduseks.