Kummalise unenäo kütkes

Ma ei näinud palju aastaid unenägusid. Või noh... kui nüüd teeadusele tugineda, siis ei mäletanud meid hommikul. Aeg-ajalt tekib periood, kus ma kummalisi uneenägusid, õigemine unenägude seeriaid näen. "Järjeosade" vahele võib jääda isegi mitu aastat. Tänahommikune unenägu seeriatesse ei kuulu, aga on väegagi kummaline.

Niisiis. Ma kannatan juba kolmandat aastat kummalise jalavalu käes. Tegemist on terava närvivaluga, mis kiirgab puusast allapoole, vahel on põlves ning mõnikord ka hüppeliigeses. Valu läheb hullemaks õhtuti, kuid on tuntav ka päeval ning ärgates on esimesed sammud kohutavad. Uinumistehnikate abil olen õppinud valuga magama jääma. Mingitel perioodidel ärkan öösiti ja lihtsalt nutan. Ja valuvaigistid ka ei aita... Kamp arste on mind üle vaadanud, tehtud erinevaid uuringuid, kuid midagi õnneks (või pigem kahjuks?) ei ole leitud. Füsioterapeut, armas inimene, pühendas minuga võimlemistele mitu kuud, kuniks ühiselt mõistsime, et võimelda on tore, kuid minu olukorda see ei muuda. Tartu Ülikooli Kliinikumis taastusravi osakonnas tegutsev tunnustatud spetsialist arvas, et viga peitub seljas ja "raksutas" mind kaheksal korral nii, et kartsin kehaosi teistest eralduvat. Abi jagus umbes pooleks aastaks. Ühesõnaga, teeskleja, polkovniku lesk - kõndida valus, lamada veel hullem :)

Hommikul saatsin poisid lasteaeda ja viskasin end tavapäraselt veel pooltunniks pikali ning uinusin. Unes käisime Meesisendiga ühes hüpoteetilises kaupluses, mille asukohta linnas tean, kuid reaalselt pole seda olemas. Minu poole pöördusid mees ja nooremapoolne pikajuukselinee šatään naine, hetk hiljem mees eemaldus. Naine ütles, et teab mu jala- ja puusavalust ja soovib mind aidata. Ütlesin, et arstid pole mid siiani aidata saanud. Naine ütles end sedagi teadvat ja küsis kas ma soovin valust vabaneda. Vastasin jaatavalt ning ta lubas mulle süsti teha. Küsisin ravimi nime ja ta vastas - googeldasin ärgates - kuigi nimetuselt ravimile sobilik, ei leidunud vasteid. Sain süsti - väga õrnalt ja valutult. Naine oli mõnda aega minuga, ütles, et nüüd peaks valu kaduma ning lahkus. Ja mis kõige kummalisem - üle kolme aasta ei ole mu vasak jalg esimest päeva kordagi valutanud.

Päriselt, ma ei ole psühhopaat, ei usu unenägudesse, aga nii juhtus. Proovisin päeval end kiusata, teha liigutusi, mis tavapäraselt valu põhjustaks, muffigi. Igatahes olen mõttes seda naist juba mitu korda tänanud.