Pühapäev, 16. august 2015

Äkkipidurdus ehk poolteist meetrit metssigadeni

Mu valge Ford Galaxy võib täna teist sünnipäeva pidada. Laitmatus korras ABS koos kõigi muude imeliste kontroll-lisadega päästis meid halvemast umbes pooleteise meetri kaugusel. Toimunuks otsasõit kahele metsseale.
Kuskilt pimedusest ilmus maanteele kaks suurt, halli ja kühmus kogu, mõlemal alumine huul ülemise peale keeratud ja vahelt kihvad turritamas. Koomilisena tunduv peenike tutikesega sabajupp suure tagumiku taga. Metsseale omaselt ei pööranud nad valguse ja pidurdushääle poole peadki, vaid rühkisid kindlalt valitud rajal.

Tagantjärele nendin, et enne piduripedaali põhja surumist ei vaadanud ma tahavaatepeeglisse. Võib-olla pidanuks, kuid aega selleks polnud. Jätsin asfaldile pika musta juti ning kaks pirakat notsut said nagu meiegi puutumatult teekonda jätkata. Ise küll väristasin mõnda aega autole toetuses  nii käsi kui jalgu. Viimasel ajal sõidan pikki otsi püsikiiruse hoidjaga - mugav, kuid manuaalkasti paadunud austajana hoian vasakut jalga siduripedaali kohal, mitte vasakus äärel jalale ettenähtud kohal.
Püsikiiruse hoidja vastasena arvasin varasemalt, et ei suuda reageerida piisavalt kiiresti selle mahavõtmisel. Müüt ju, sest nii piduri- kui siduripedaali õrnemgi puudutamine tühistab hoitud kiiruse. Igatahes röhivad need kuldid jätkuvalt kuskil Keila-tagustes metsades, Ford ja neli reisijat on terved ning kaskokindlustuse juhtum jäi samuti saabumata.

Metsloomaga kohtumisi on mul juhtunud varemgi. Mu tumerohelisele päris-jeep Nissan Patrolile jooksis väikesel kruusateel kord ette põder, kellest minu väljavaatesse jäid vaid jalad ja tükike kõhualust. Ma poleks arvanud, et tegemist on nõnda kõrge loomaga! Head pidurid olid ka toona.
Samale Patrolile jooksis tagumisest uksest sisse kits, kes kolina järgi otsustades sai haiget, kuid põgenes metsa. Olin väga ehmunud ja mõte laiali, helistasin tookord isegi häirekeskusesse, uurides, mida kitse heaks teha saan. Patrolil, va metallikolakal, polnud küljeuksel kriimugi.
Patroli velge jooksnud jänesel kahjuks ei vedanud.
Ja viimasena. Kord Lõunaosariikide teedel ema tibatillukese Opel Corsaga lapsi vedades imestasin metsavahelisel teelõigul kappavat hobust märgates. Sekundi murdosa möödudes mõistsin, et too vahus suuga loom on siiski põder. Vaatasime küljeaknast tõtt - tema põrnitses mind ja mina veeresin ta-sa-kesi edasi.

Täna siis sead. Maanteel närve rahustades tundsin samas ka suurt rõõmu, et raatsisin poistele osta kaks identset turvatestides suurepärased tulemused saavutanud turvatooli. Viitsin iga kord sõitu alustades investeerida aega vööde juhendikohasesse kinnitamisse, kus auto turvavöö tuleb pusida selle täpseks suunamiseks kindlasse pesasse tooli ülemises ääres. Vöö avamisel tuleb see nagu neetult alati pesast välja.
Midi magas äkkpidurduse hetkel sügavat und ning ärkas alles koduukse ees. Katkise rangluu tõttu saab ta istuda vaid kaasistuja taga, kuigi aeg-ajalt tekib tal himu kohti vahetada. Ärkvel olnud Mini teatas, et traksid hoidsid teda väga kõvasti toolist välja kukkumast, kuid kahetses, et metssead nägemata jäid. Kirjeldasime neid talle.

Informatiivseks teadmiseks, et Seesam on ainus turul olev kindlustusandja, kelle kaskokindlustuse tingmustes on metsloomale otsasõit ilma omavastutuseta. See, muide, oli üks olulisi argumente kaskokindlustaja kasuks otsustamisel. Aga siiski hea, et vaja ei läinud,

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar