Neljapäev, 13. august 2015

Seal kaugel, vikerkaare taga.

Sõitsime hilisõhtul Midiga Mustika Prismasse. Vasakul, Rocca-al-Mare suunal paistis taevas erakordselt ere päikeseloojang. Paremal, Nõmme suunal aga süsimust pilv, millest üle laius siravates värvides vikerkaare täiskaar. Nii ergas ja ilus, et mitmed jalakäijad pildistasid.

-Emme, kas sa näed meie kiisut?
-Ikka, ta on seal kusagil koos paljude teistega ja vaatab meid.
-Emme, meie kass oli punane, eksju.
-Jah

Midi ohkas, silmitses vikerkaart eriti tähelepanelikult ja arvas, et Miu vaatab kuskil punase triibu juures.
Varsti ongi aasta kassita.
Lahkunud lemmikloomad on mu laste jaoks alati läinud vikerkaare taha, kus nad on terved ja mängivad oma sõpradega. Midi meenutab ainsana a-la-ti vikerkaart nähes, et kuskill seal on ka meie kiisu. Jah, nii on.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar